97 aastat tagasi, 1924. aasta 1. detsembril üritasid kommunistid kukutada alles iseseisvunud Eesti riiki, kuid nende käpardlik katse luhtus ja rahvusriik jäi püsima. Täna on põhjust seda päeva ärevusega meeles pidada.
Kui lugeda detsembrimässu kirjeldusi, siis torkab silmas, et rünnak takerdus igal pool, kus tollased Eesti sõdurid said võimaluse vähegi vastupanu osutada, ja ka vastupidi – kui kohalikud enamlased kohtasid vähegi tõsisemat vastupanu, järgnes tavaliselt nendepoolne põgenemine.
See fakt on oluline ka tänapäeval, sest idapoolsete agressorite puhul on teada, et nad arvestavad tõsiselt vaid jõulise vastutegutsemisega, moodsamas kõnepruugis “heidutusega”. Seepärast ongi Eestile vaja mitte kärpeid, vaid sõjalist võimekust, mitte erariides väeossa hiilimist, vaid uhkust kaitseväe vormi üle ning mitte migrandikeskuste ettevalmistamist, vaid relvis mehi piirile.
Lisaks endise Nõukogude Liidu õigusjärglusele on endiselt ohuks ka vasakpoolne ideoloogia, mis laiutab ka demokraatlikuks peetavas läänemaailmas ning on seal “uusväärtuste” kontekstis korraldanud vägivaldseid meeleavaldusi – USA-s mullu suvel tegutsenud organisatsiooni peetakse marksistlikuks. Neomarksistlik võitlusstiil paistab välja ka Londonis liiklust sulgevate kliimaäärmuslaste ja USA kohtuniku määramise vastu protesteerivate radikaalfeministide aktsioonidest.
Eestiski pole need jõud kadunud, kes tahaksid samade 1. detsembri ideede nimel jälle riiki pöörama hakata – piisab sellest, kui lugeda putini-meelsete kommentaare sotsiaalmeedias või väljaannete kommentaariumides. Ja ka poliitilisel maastikul on paar erakonda, kelle mõtetes kumiseb “Võim Internatsionaali, maailma uueks loob!”
Eesti peab tegema kõik, et 1. detsember ei korduks, vaid et uued Anveltid saaks juba eos avastatud, mitte et nad on juba saanud “metsavast” teha. Täna aga kuulub Eesti tänu, lugupidamine ja austus kõigile neile vapratele meestele, kes takistasid 1924. aasta detsembris bolševisminakkuse edasilevimist maailmas.
Jüri Kukk, toimetaja