Pealetükkivuse ja agressiivsusega ei saa “erinevusi rikastama” panna

Juunis toimusid mitmel pool maailmas geiparaadid ehk “geipraidid”, mida vasakliberaalne meedia mõnuga reklaamis.

Reaalsuses on need paraadid vägagi agressiivsed – esmalt juba seetõttu, et need toimuvad avalikus ruumis kogu üldsuse silma all ehk niiöelda “kargavad näkku”, seda enam, et osalejad on tavaliselt väga väljakutsuvalt ja intrigeerivalt riides ja meeleolus. Intriigi sellega tekitada tahetakse, ehk siis vastandumist eluandvale heteroseksuaalsusele.

Teine agressiivsuse moment seisneb selles, et üldsuselt lausa nõutakse geidega kaasarõõmustamist – kui keegi on nende suhtes ükskõikne ( ja selliseid on palju), siis tembeldatakse ta homofoobiks. Vähemalt Lääne-Euroopas on homoagenda suutnud “geiuhkuse” üle rõõmustamise kohustuslikuks teha.

Sellise agressiivse agendaga muudetakse inimesed pigem just homofoobseks, sest enamikku tavainimestest homode tegemised ei huvita, ja kui huvi muudetakse kohustuslikuks, tekib hoopis vastumeelsus. Aga tundub, et homoagendat ühiskonna loomulik ja südamest tulev heatahtlikkus ei huvitagi, neile on vaja intriige ja konflikte, et siis homofoobia-vastase võitluse sildi all teha homoseksualismi toetamine karistatavalt kohustustuslikuks.

London tähistas esimese Pride’i 50. aastapäeva, vahendab BNS. Londoni linnapea Sadiq Khan ütles ajakirjanikele, et üritus, mis korraldajate sõnul oli selle ajaloos suurim ja kõige rohkem erinevamaid seksuaalvähemusi kaasanud, oli kogukonna, ühtsuse ja progressi tähistamine. Ent tema sõnul on see ühtlasi ka meeldetuletus, et vaja on teha veelgi rohkem kampaaniat ja loorberitele ei tohi jääda puhkama, sest tänapäeva ühiskond vajab “avatud, kaasavat ja sallivat maailma”.

Pole vast liig öelda, et sellist maailma tahetakse luua nagaanidetoruga “homofoobide” kuklas. Ehk siis on võitlus geiõiguste eest üks uusmarksistlikke võitlusi, kus südametunnistusvabadus pole lubatud, ükskõikseks ei tohi jääda keegi, vastuolijaid karistatakse täie karmusega ja eesmärgiks on geide ülimuslikkus heteroseksuaalsuse üle.

Jälgige kasvõi Eestis toimuvat – mitte miski LGBT-ga seoses toimuvas ei ole rahu ja lepitust otsiv, vaid on pigem konflikte õhutav. “Õhtulehes” teatab keegi Sten Talivee, et tema ei tahtvat heteroseksuaalseid paare avalikus ruumis õrnutsemas näha – raske on leida kedagi, kes “homofoobiat” veel rohkem suudaks üles kütta, kui geimees, kes nõuab meeste-naiste suhte keelustamist.

Geiaktivistid võiksid aru saada, et oma agressiivsusega ei tee nad kedagi enda sõbraks, ja kui neil õnnestub panna seadused karistama inimesi selle eest, et nad homodega koos ei rõõmusta, siis teevad nad sellega ennekõike enda elu kibedaks – nad jäävad isegi “kunstsallivas” ühiskonnas üksi.

UU