08.10.2018
Eesti kaitseväelased Mali missiooniks valmistumas.
Kuigi diplomaatia nõuab ilusaid sõnu, ei peaks võimupoliitikud oma sõdurite kuuldes rumalust suust välja ajama.
Malis visiidil viibiv peaminister Jüri Ratas ütles seal teenivatele Eesti sõduritele, et kodust kaugetel välisoperatsioonidel osaledes kaitsevad nad tegelikult iga päev Eestit.
“Julgeolekuolukord maailmas on rahutu. Kodust kaugel välisoperatsioonidel osaledes kaitsevad meie väed tegelikult igapäevaselt Eestit. Me ei lase terroril Malis idaneda, kasvada ja jõuda meieni,” vahendas valitsuse kommunikatsioonibüroo Ratase sõnu.
Valitsusjuht ei tundu teadvat, et eestlased osalesid ka missioonidel Iraagis ja Afganistanis, aga kumbaski neist pole siiani rahu, vaid asjad lähevad aina hullemaks. Lääne sekkumine viis mõlemas riigi toimiva riikluse kokkuvarisemiseni, kusjuures see tõi kaasa ka suure migratsioonilaine Läände. Eesti sõdurite kunagised positsioonid Helmandi provintsis on juba ammugi Talibani käes.
Eestlaste poolt liitlaskohust täites valatud veri pole toonud rahu ei Iraaki ega Afganistani, küll aga on sealsed pühasõdalased kohal Euroopas, inimesi kaubikute alla ajades, pussitades ja vägistades. Soome on iraaklasi täis ja üks elamisloaga iraaklane vägistas hiljuti Tallinnas soomlanna – pole just julgustavad arengud.
Ratas võiks sõdurite ees ehk mingite liitlaskohustuste täitmisest juttu teha, varjamaks fakti, et Eesti osaleb Prantsuse koloniaalsõjas. Iga päev saabuvad sõnumid laienevast vägivallast Malis, Nigeris, Burkina Fasos, Nigeerias, Tšaadis, Kamerunis ja teistes piirkonna riikides. Tegu on islamistide püha sõjaga, mis tähendab, et vägivald seal ei rauge – väga paljudes Aafrika riikides sõditakse juba aastakümneid. Mida ägedamaks läheb sõda, seda rohkem tormab Euroopasse ka noori neegermehi, et sõda sinna kaasa tuua.
Võib-olla on sõduritele tõesti vaja kuulda, et nad on õige asja eest väljas, aga nad teavad ilmselt isegi, et mängus on poliitika, mitte püha missioon. Meie kaitseväelased saavad lahingukogemuse, mis ongi ilmselt kõige olulisem, muu aga on täielikult sõnakõlks või globaalne poliitika.
Seega – ei, peaminister Ratas, Eesti sõdurid ei kaitse Malis Eestit, nad kaitsevad Lääne suurte riikide globalistlikke huve. Ei maksa pugeda ka selle taha, et Prantsusmaa saadab lennukid meid kaitsma – NATO-sisene solidaarsus tähendab, et me oleme üksteise eest väljas, kui rünnatakse meie riike ehk nende põhiterritooriumi. Koloniaalsõda Mali loodusvarade pärast pidagu prantslased ise!