01.06.2021
Narva sillal on olukord samuti kuumaks muutunud.
Esmaspäevasel arupärimisel Riigikogus Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimise kohta küsis EKRE saadik Henn Põlluaas peaminister Kaja Kallaselt: kas Petserimaa ja Narva-tagused alad, mis on Eesti alad ja hetkel on Venemaa halduse all, kas need on okupeeritud või mitte?
Peaminister Kaja Kallas vastas: “Loomulikult on need okupeeritud. Küsimus on selles, kas teie tahate minna neid tagasi nõudma hetkel.”
Kaja Kallas tunnistab seega, et Eesti alad on okupeeritud, aga tema neid tagasi nõuda ei kavatse – sest kui tema valitsuse algatatud Eesti-Vene piirileppe ratifitseerimine toimub, siis pole enam võimalik neid alasid tagasi saada.
Peaminister näitas, et antud teemal on tema arusaamad päris sassis. Nimelt küsis EKRE saadik Anti Poolamets järgmist:
“Lugupeetud peaminister! Te käisite hiljuti Ukrainas, nägite kõike seda brutaalsust, mis toimub praegu ja mis on toimunud viimased aastad, Ukraina tükeldamist. Kas teil ei tekkinud mõtet, et just meie, kes me näitame, et ebaõiglust ei sünni, peaksime olema Ukrainale eeskujuks, et me jääme enda enda juurde Tartu rahu ja oma riigi vastu toime pandud territoriaalse ebaõigluse rõhutamisel? Ehk just see, nagu USA tunnustas meid nii kaua, kui me olime okupeeritud, kas me ei võiks olla just Ukrainale eeskujuks? Me ei ole nõus selliste territoriaalsete loovutuste tunnustamisega.”
Kaja Kallas arvab, et piirileping hoopis päästvat Eesti.
“Julgeolekuolukord Ukrainas ja Gruusias just viitab sellele, et tegelikult meil oleks väga piirilepingut vaja. Tuleb kokku leppida naabriga, kust see piir ikkagi kulgeb, et vältida igasugust rahvusvahelist segadust juhuks, kui meie naabril peaksid olema halvad mõtted meie suunas, nagu on ta toimetanud Ukrainas või ka Gruusia. Seetõttu see julgeolekuolukord ja just see kõik, mida ma ka Ukrainas näen, just viitab sellele, et väikesel riigil nagu meie, aga ka Venemaal on vaja seda piirilepingut, et oleks selge, kust piir kulgeb,” vastas peaminister.
Peaminister ei tundu aru saavat, et nii Gruusia kui Ukrainas Venemaa just läkski üle rahvusvaheliselt tunnustatud piiri ja kahmas endale võõrad alad. Seda Mart Helme talle meelde tuletaski.
“Küsimus on selles, et te ütlete, et kui idanaabril peaks tekkima pahad mõtted meie suhtes, siis piirileping kaitseb meid. Ma tuletan meelde, te käisite just äsja Ukrainas, et Ukrainal oli Venemaaga maismaapiiri leping. Kas see kaitses neid?”
Kaja Kallaselt tuli vastuseks arusaamatu jutt.
“Ja Ukraina puhul, näiteks mina olin siis Euroopa Parlamendis ja mida ma seal nägin siis, kui Ukraina sündmused arenesid. Ma nägin seda, et rahvusvahelises üldsuses on kerge tekitada segadust teatud küsimustega. Kui te mäletate, siis ajal, kui Ukraina kriis algas, oli see jutt, et tegemist on hoopis kodusõjaga, ja kuna Euroopa Parlament on ikkagi kõikidest liikmesriikidest läbilõige, need saadikud, kes seal on, siis oli väga selgelt näha, et ongi võimalik neid inimesi segadusse ajada. Ja samamoodi, kui seda piirilepingut ei ole, siis on rahvusvaheliselt infosõjaolukorras kindlasti võimalik tekitada segadust. Kust see piir ikkagi kulgeb, juhul kui peaks toimuma mingi agressioon? Seetõttu on parem, kui see piirileping on, kui see, et seda piirilepingut ei ole.”
Peaminister on seega endale paika pannud, et piirilepe on kõikvõimas. Henn Põlluaas seda arvamust ei jaga.
“Milliseid põhjendusi me siis siin kuulsime? Suhted paranevad, piirid peavad olema paika pandud. No kuidas nad paranevad? Kuidas see annab meile mingisugust julgeolekugarantiid, kui me teame, mis toimus Gruusias ja Ukrainas? Venemaa ei täida ühtegi rahvusvahelist lepet, kui ta seda ei soovi, tema jaoks kõik need paberid, kõik need allkirjad ei maksa mitte punast krossigi. Läti loobus enda okupeeritud aladest. Kas see on grammigi võrra parandanud Venemaa ja Läti suhteid? Ei ole!”
Henn Põlluaas jätkas: “Peaminister rääkis ka seda, kuidas siis, kui puudub piirileping, millised segadused võivad tekkida, tekkivat mingi kodusõja oht, nii nagu Ukrainas jne. No andke andeks! Me oleme näinud neid ohtusid 1993. aastal, kui taheti Kirde-Eesti autonoomiat luua, mille eesmärk oli ju tegelikult ta Peterburi ja Venemaa haardesse ära nihutada. Kui me teeme selle leppe, siis ei tähenda see absoluutselt seda, et midagi sarnast ei võiks tulla ka tulevikus, eriti kui me näeme seda massiimmigratsiooni, kus meile tuleb igal aastal juurde tuhandeid ja tuhandeid inimesi just nimelt idariikidest. Miks ei võiks Putini režiim neid üles ässitada ja väita, et meil on siin kodusõda või mis iganes, ja tulla neile siis appi? Ma tahaks näha, kuidas see n-ö tehniline lepe meid siis sellisel juhul kaitsma peaks.”
Kalle Grünthal võttis kokku: “Reformierakond ei leia rahalisi vahendeid meie julgeoleku tagamiseks, soetamaks siin rannakaitset ega soomukeid ega ka keskmaa õhukaitset, raha lihtsalt ei ole. See sektor on tegelikult praegu katmata. Aga olgu meil neid rakette või tanke või minu pärast kas või tuumarelva omamise õigus või võimekus, ükski relv ei kaitse Eesti iseseisvust paremini kui seesama Tartu rahuleping. Vaat see Tartu rahuleping on see tagatis, Venemaa võib meid kasvõi kuu ajaga ära vallutada, aga see rahuleping tagab just selle, et kunagi hiljem, nii nagu ajalugu on ka praegu näidanud, on võimalus Eesti rahval taas iseseisvuda, sellepärast et meil on olemas Venemaaga rahuleping, kes tunnistab meie õigust sellele territooriumile. Ja seesama Tartu rahuleping on võimsam kui ükskõik milline tuumapomm, mis on kuskil arsenalis. See on meie õiguslik järjepidevus. Ja minu jaoks on müstika, mispärast te tahate selle kõige tugevama relva meilt ära võtta. Reformierakond, vastake sellele küsimusele!”
Allikas: Riigikogu stenogrammid