13.05.2019
Kaamerad jälgivad ajakirjanduse sihtmärki seni, kuni kõmu üleval on, pärast kaob igasugune huvi. Pilt on illustratiivne.
Kuigi EKRE uus ministrikandidaat on juba maha hõigatud, avaldame kirjanik Rene Windi arvamusloo Marti Kuusiku teemal, sest tagajärg on silmnähtav: pärast ministri taganemist ei huvita väidetav ohver peavoolumeedia ja latatarapoliitikuid enam vähimalgi määral.
“Viimastel riigikogu valimistel tugeva mandaadi saanud EKRE on saanud teravat meedia tähelepanu. Erinevalt president Kersti Kaljulaidist, kes oma dressipluuusiga riigikogus vihjas sõnavabaduse piiramisele, ei hoia reaalsuses tegutsev meedia sõnade tonaalsuselt ja hoiakute kujundlikkuselt värve kokku.
Suuremad meediaväljaanded avaldasid üheaegselt valitsusse jõudnud konservatiivse erakonna ministrikandidaadi pereelu õõvastavaid detaile. Ministrikandidaat ja üheks päevaks ministriks saanud konservatiiv luges meediast, et on korduvalt vägivallatsenud oma elukaaslasega.
Seda lugu mida presidendi arvates sõnavabaduse piiramise all ägav ajakirjandus serveeris, said lugeda inimesed Eestis ja ka mujal maailmas. Seda infot, mis ajakirjanduse läbi kõikidesse meedia soppidesse jõudis, oli võimatu mitte tähele panna.
See oli võimekas avantüür, mida kadestas iga reklaamifirma. See info jõudis lihtsalt rohujuure tasandile. Tuleb tunnustada, et meedia on võimekas isegi vaba sõna piirangutega riigis.
Räägime meediast, selle rollist ja ühe päeva ministriks olnud Mari Kuusikust. Hiilides kõrvale ajakirjandusliku uurimustöö võimalikkusest, et niinimetatud konkureerivad meediaväljaanded avaldasid oma murettekitava info samaaegselt ja sama faktitäpselt. Meediakanalite toimetused tegid juhuslikult täpselt sama tööd ja reprodutseerisid uudiseid, mis ei erinenud teineteisest. Küllap see oli terve konkurentsi töö vilja ideaalilähedane toode, sest absoluutses tões ei saagi erinevusi olla.
Keskenduks siiski süü olemusele. Marti Kuusik olevat vägivaldselt kohelnud oma elukaaslast. Erinevad omavahel konkureerivad meediaväljaanded on seda väitnud kummastaval kombel samaaegselt. Seda väidet on korduvalt formuleeritud ja nende väidete taga on sageli olnud konkreetsed ajakirjanikud.
Missugune võiks olla põhjus, et neid ajakirjanikke mitte uskuda? Hea tava on, et ajakirjanik produtseerib meedias loetavana või kuulatavana seisukohti, mis ei ole väärad. Eeldatavalt ei tohiks neis lugupeetavate töötulemustes kahelda. Kuusiku skandaali puhul tuleb tunnistada, et ajakirjandus kui neljas võim on tsipa jänni jäänud.
Esimese asjana jäi skandaali puhkedes silma asjaolu, et on olemas mingid anonüümsed subjektid. Subjektid, kes teadsid kuriteost, kuid õiguskaitseorganitesse minemise asemel varjasid kuritegu. Küll aga tärkas südametunnistus siis, kui asjaosaline sai ministrikandidaadiks.
Ka siis olid murelikud kodanikud ekslikud ja pöördusid meediasse, mitte sinna kuhu aus kodanik oleks pidanud pöörduma. Väidetavalt on kolm sündmuste pealtnägijat reformierakondlased ja üks neist isegi riigikogu potentsiaalne asendusliige.
Kuusikule tuleb vaid kaasa tunda, et tal sellised peretuttavad on. Samuti tuleb kaasa tunda ajakirjanikele, kelle allikad sellised juuda maneere kasutavaid käitumismudeleid viljelevad. Need peretuttavad, kes olid teadlikud Kuusikute peres toimunud vägivaldsetest juhtumitest, otsustasid pöörduda ajakirjanduse poole, mitte valida telefonilt PPA hädaolukordade numbrit.
Veel enam, meediaväljaanne on väitnud, et need niinimetatud allikad on nende poole pöördunud sarnaste vihjetega juba aasta tagasi. Oletame, et need reformierakondlastest peretuttavad olidki partei huve teenivad lojaalsed küünikud. Aga miks meediaväljaande ajakirjanik ei tõstnud telefonitoru ja helistanud sinna kuhu oleks olnud õige? Miks need peretuttavad ja niinimetatud suukorvistatud ajakirjandus jäid lootma ohvri hakkamasaamisele? Kas keegi keelas sellest kindlatest allikatest pärinevast intsidendist varem kirjutamast? Keegi suukorvistas meediat?
Mina tunnen igatahes Martile kaasa, et tal on sellised peretuttavad. Samuti arvan, et antud olukorra näite puhul, kus meedia on läinud isiklikuks, tuleb minna isiklikuks ka konkreetsete asjaosaliste puhul. Pean silmas niinimetatud peretuttavaid ja ajakirjanikke, kes seda teesi avalikus ruumis on võimendanud. Pole teada, kas on toimunud Kuusiku perekonnas kuritegu, kuid kindlasti on see toimunud asjaosaliste poolt, kes väidetavat toimunut varjanud või siis ehk isegi valeütlusi andnud.
Minnes olukorra kirjeldamisega edasi on näha kummastavat meediavaikust. Peale teadet, et vastne minister astus tagasi, on meedia unustanud toimunud väidetava koduvägivalla. Ohver on taas üksi, ükski ajakirjanik ei tunne huvi tema käekäigu vastu. Võimalik, et kuskil on keegi empaatiavõimeline sulesepp, kui tema veerud ei leia kajastamist. Keegi piirab vaba sõna? Kust seda sõnavabaduse piirajat otsida? Meedias on antud teemal kõrvulukustav vaikus.
President, kes armastab kõneleda loosungite keeles, ei soovi debateerida. Kas ühiskonna liitmise rolli täitev palgaline ametnik lihtsalt kardab seda? Sobib ta siis üldse sellele ametikohale, kui kardab ja väldib arutelu?
Minu ettepanek konservatiividele on järgmine: Lõpetage pehmotsemine. Kui Marti Kuusikul ei ole tõesti ajakirjanduses omastatud pereprobleeme, siis tehke ajalugu ja ennistage spetsialist taas ministriks.”
Toimetuselt: lugu jõudis meieni pärast Kert Kingo kinnitamist ministrikandidaadiks, kuid terviklikkuse huvides avaldame täisteksti täielikult, sealhulgas ka ettepaneku osas Marti Kuusik ministriks ennistada.