Peavoolumeedia pani jälle “võsumetsa”

Kõnealune fraas tähendab seda, et pahatahtlik ajakirjanik intervjueerib meeleavaldusel peamiselt lihtinimesi, kellel pole probleemist laiemat pilti, ta teeb seda suunavalt ja loob nii protestist äraspidise pildi kui veidrike kokkutulekust. Sellist tegevust oli näha ka laupäevasel miitingul elektrihindade tõusu vastu, kus ajakirjanikke huvitasid peamiselt need, keda sai oma projektidesse sobitada.

Teravalt tõi selle ebaeetilise ajakirjandusliku nõksu mõne aasta eest välja telekanali Kanal 2 tibireporter Marian Võsumets, kes püüdis vanalinnast kinni paar purupurjus noorsandi, alustas nendega suunavalt juttu “Noh, poisid, jäite rongkäigust maha?!” ja seostas sel kombel täiesti kõrvalised tegelased tõrvikurongkäiguga. Lisaks kasutas Võsumets võltspildi loomiseks eelnenud miitingu inimesi, ajas nad segadusse ja lõpuks naeruvääristas.

Igal miitingul on poliitikas mitteorienteeruvaid inimesi, kes on väljas, sest mingi teema puudutab neid (elektrihind), kuid kogu probleemist on neil puudulik pilt. Ideoloogilised ajakirjanikud võtavad intervjueeritavateks just sellised nö “maalt ja hobusega” inimesed (arvestades ka võimalikult asotsiaalse välimusega), saavad neid suunates naiivsed vastused, eetrisse paisatakse just need klipid ja nii näevad televaatajad vaid “veidrikke” – neile jääb mulje, et kogu meeleavaldus oli selline, kuigi valjuhäälditest kostavad hoopis teised ja vägagi asjalikud sõnumid.

Iga meeleavalduse kaasavaraks on ka teatud seltskond inimesi, kes käivad igal üritusel, peaasi, et protesteerida saab – ja ka nemad on ajakirjanike “lemmikud”, keda seostatakse konkreetse üritusega. Neist kaks – halli habemega vanahärra ja äärmiselt segaseid plakateid kandev mees, olid ka Isamaa ladviku piketil Stenbocki maja ees..

Reporterite selline tegevus on täiesti vastuolus ajakirjanduseetikaga: ajakirjanik ei või kuritarvitada meediaga suhtlemisel kogenematuid inimesi, enne vestlust selgitatakse räägitu võimalikke tagajärgi; ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada. On kirjutamata reegel, et ebaadekvaatseid inimesi ei intervjueerita.

Tänased ajakirjanikud on sageli ebaprofessionaalsed ja pahatahtlikud, käitudes ka inimesena äärmiselt kohatult, mille tulemusena tehakse kõige enam liiga enda tõsiseltvõetavusele ja tööandjale. Tundub, et tahtmine EKRE-le “ära teha” kaalub kogu eetika üle.