Peavoolumeedia üritab Eesti 200 poliitkampa igati kasutuskõlblikuks vormida

Peavoolumeedia, sealhulgas eriti Postimehe lemmiklapseks on jätkuvalt Eesti 200, kellest oodatakse just uut Jeesus Kristuse ja apostlite seltskonda, kes tooks Eestisse õnnistatud ja õiglase riigi.

Postimees põrutab tänagi ülioptimistlikult: “Eesti 200 kogub hoogu ja liikmeid. Liikumise eestvedajad: suure tõenäosusega kandideerime järgmistel valimistel” ning ERR jätkab “Eesti 200 peab tõenäoliseks kandideerimist eelolevatel valimistel”. Viidatakse uue poliitpesakonna liikmete arvu kasvule ja populaarsusele Facebooki keskkonnas.

Postimehe meediakontsernile ongi Eesti 200 püünele tõstmine justkui elutöö — nemad avaldasid esimesena nende manifesti ning Postimehe poolt tellitud Emori küsitlusse torgati äriregistrisse kantud erakondade kõrval kohe ka MTÜ Eesti 200. Kui lüüa otsingusse “Eesti 200”, siis alates manifesti ilmutamisest 3. mail on Postimehes nende teemal olnud 68 artiklit — lausa igast poorist imbub välja soov oma lemmik kõrgustesse saata!

Tänavused ja eelnevad erakondade populaarsusuuringud viitavad EKRE toetuse järjekindlale tõusule ja seetõttu on hakatud aktiivselt otsima kedagi, kes võiks rahvuskonservatiivide eest ära korjata kindla eelistuseta inimeste hääled, eriti nende protestihääled, kes ei taha mingil juhul enam kartellierakondi toetada. Praegu tundub, et pärast 28 ettevõtja riigireformi algatuse hääbumist on selleks valitud hägune ühendus Eesti 200.

Kahtlemata leiab Eesti 200 poliitikast väsinute seas mõningast toetust, kuid mitte sedavõrd võimsat, et valimistel edukas olla. Olulisem häältesaak ehk umbes kaks kolmandikku jaguneb ilmselt Reformierakonna, Keskerakonna ja EKRE vahel ning ülejäänugi kallale tormajate seas on sotsid, isamaalased, rohelised ja teisedki.

Küll aga võib Eesti 200 saada piisavalt kohti, et kõlvata mõnele suurerakonnale üheks koalitsioonipartneriks ja selle peal süvariiklik süsteem väljas ongi — siis ei pea kaks suuremat kartellierakonda EKRE-t valitsusse kutsuma, mis aga tähendaks olulist pööret kogu Eesti poliitikas. Siis keerataks kinni migratsioonikraanid, võetaks päevakorrast maha kooseluseadus ja Rail Baltic, taastataks rahvaalgatus ja nii edasi — see aga on ju kõigi teiste erakondade õudusunenägu!

Praegu aga jätkub peavoolumeedias Eesti 200 pildile upitamine, mis viitab väljaannete ideoloogilisele ja poliitilisele kallutatusele. Sel moel ei reklaamitaks ilmselt ühtegi konservatiivset ja rahvusmeelset poliitilist liikumist, kuid globalistlik ja multikultuursust toetav “kahesajaline” sobib poliitkorrektsuse ja vasakliberaalse ideoloogiaga igati “omade” sekka. Selliseid kampaaniaid on varemgi nähtud nii Marina Kaljuranna kui ka Kersti Kaljulaidi ülesupitamisel, kuid kunstlikust populariseerimisest ei tundu erilist kasu tõusvat.