05.04.2022
Siimo Lopsik
Ukraina sõjapõgenike ja Vene imperiaalse agressioonisõja kannatuste taustal ei tohiks me ära unustada oma rahvuslikke huvisid ja rahvastikualast olukorda.
Statistikaameti andmeid vaadates on Eesti demograafilised näitajad mitme aastakümne halvimas seisus. Põhjuseks on esiti 2021. aasta alguses hoo sisse saanud massiline suremuse kasv, kui ka väljaränne.
Eriti hoogsalt on hakanud vähenema just põlisrahva – eestlaste – hulk. Millist fakti silmas pidades on eriti kurjakuulutav vasakliberaalse koalitsiooni kavandatav välismaalaste sisserännet soodustavad algatused, mille eesmärgiks näib olevat rahvusriigi nõrgestamine.
2021. aastal tuli Eestisse elama 12 800 ja samal ajal rändas välja 8602 inimest. Sisserändajaid oli 3400 inimest rohkem. Võrreldes 2020. aastaga suurenes sisseränne 1890 ja väljaränne 1282 inimese võrra.
Ukraina sõjast tingituna võib ennustada, et sisseränne suureneb vähemalt 30 000-40 000 inimese võrra. Vasakliberaalne valitsus planeerib samas kuni 150 000 põgeniku saabumist. Tänases koordineerimatus sõjapõgenike tulvas toodakse üle piiride iga päev ligi 1500 põgenikku. Samal ajal on suurenenud eestlaste suremus. Eelmisel aastal sündis Eestis 13 138 ja suri 18 445 inimest. Elust lahkumiste arvu kasv oli 2021. aastal erakordne, mida oli sündidest 5307 inimese jagu enam.
Maise teekonna on Eestis viimasel neljal aastakümnel lõpetanud keskmiselt 15 000 inimest. 2021. aastal kasvas suremus ligi 3000 inimese võrra. 2021. aastat iseloomustab ka asjaolu, et inimeste oodatav eluiga langes 1990. aastate raputuste aja tasemele. Seni on see reeglina aasta-aastalt pikenenud.
Sellises olukorras kavatseb tänane progressiivse ilmavaatega koalitsioon liberaliseerimas välistööjõule esitatavaid nõudmisi esitades Riigikogus välismaalaste seaduse eelnõu muudatused. Kurioossena esitatakse varasem EKRE valitusaja rahvusriigi kaitseks esitatud eelnõu valelikult vastupidise sisuga. Selle kõrval organiseerivad valitsuse strateegilised partnerid MTÜ Mondo jt massilist pagulasvoogu Ukraina sõjapiirkondadest. See kõik hõlbustab märkimisväärselt massisisserännet.
Plaanid “pannakse lauale” olukorras, kus Eestis on umbes 45 000 inimest, kellel pole ametlikku ametit ja üle 6000 vaba töökoha. Seoses Covid-19 piirangutega, sundvaktsineerimisega, kütuse- ja energiahindade plahvatusliku kasvuga on kiirel kasvuteel nii tööpuudus kui suhteline vaesus.
Immigratsiooniplaanid võivad olla seotud nii relvakonflikti käivitumise järel Ukrainast saabuvate sõjapõgenikega, kui ka nn idufirmade survega kergema välistööjõu värbamisega. Seaduseelnõuga soovitakse alandada sisse toodava lühiajalis elamisloaga spetsialisti töötasu nõude keskmisest palgast (mis on ca 1600€) 0,8 keskmise brutopalgani ja lõpetatakse ajutise töötamise lubade puhul sisserände kvoodi piiramisest. Eelnõuga tahetakse pikendada seni aastase tööloaga lühiajaliste töötajate Eestis töötamise õigust veel kaheks aastaks. Seda olukorras, mil meie välismaalaste seaduses on juba 18 erandit, millele tuginedes võib välistööjõudu sisse tuua, makstes neile keskmist või keskmisest väiksemat Eesti brutopalka. See kõik halvendab põlisrahva väljavaateid tööle ja seab ohtu meie rahvusriikluse. See toob meile odavtööjõu tulva, palgalanguse ja maksutulude vähenemise.
Kogu kannatuste ja abi kõrval, agressiooni all kannatavale Ukrainale, ei tohi me enda eluõigust kõrvale heita. Eesti rahvusriik ei pea olema üks Ukraina sõja kaotusi.
Kui põhjendatakse pagulaste toomist Ukraina sõjakoldest, siis tark on kannatanutele abi andmine võimalikult kodu lähedal (Lääne-Ukrainas, naaberriikides). Lisaks tuleb arvestada, et erandi tegemisel ukrainlastele võib võrdse kohtlemise alusel “erandisse” kuuluma hakata ka sisserändajad Afganistanist, Nigeeriast jm.
Eriti hõlpsaks soovitakse võõrtööjõu sisse toomine teha tehnoloogiasektori ettevõtete jaoks, mille käive on viimase kolme aasta jooksul kasvanud aastas vähemalt 20 protsenti. Selline seadusemuudatus puudutaks peale tarkvaraarendajate ja inseneride veel näiteks Bolti ning Wolti toidukullereid.
Selline võõrtööjõu sissetoomise reeglite õgvendamine tekitab küsimuse, et miks ei üritata enda töötuid tööle saada ja miks algatustes räägitakse käibe kasvust, mitte Eestile makstud maksudest?
Vägisi paistab, et tahetakse ettevõtetele, mille heaolu sõltub odavast tööjõust, võõrtööjõu sisse toomise lihtsustamisega elu märksa lihtsamaks teha. Eraldi teemaks on mõjud, mida avaldab selline suhteliselt, või Eesti mõistes lausa harimatu võõra tööjõu sisse toomine Eesti rahvastikukonjuktuurile.
“Nõukogude sotsialistlike rahvaste peres” üritati kogu okupatsiooni kestuse jooksul Eesti rahvusele ots peale teha. Selleks lasti käiku massisisseränne – suur asendamine –, kellest tänaseks on saanud kolmandiku suurune vene “vähemus”. Eesti taasiseseisvumise loos olulisel kohal olev “fosforiidisõda” sai suuresti alguse keskkonnamure kõrval sellest, et uute suurte fosforiidikaevanduste tarbeks kavatseti kiirkorras Eestisse juurde tuua 60 000 inimest. Ida-Virumaale oli kavas rajada sisserändajate tarbeks uus Kohtla-Järve suurune linn.
Meie Eesti eesmärgid peavad lähtuma rahvuslikest huvidest, mis ei ole sõjakonflikti koju toomine ega enesekaitsest loobumise hinnaga riigikaitse teistele andmine. Meie oleme agressioonisõja ja sisserände vastu.
Tänane Reformi- ja Keskerakonna massisisserännet hõlbustavad eesmärgid meenutavad üks-ühele Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu aega. Kui välismaalaste sisserände liberaliseerimine peaks heaks kiidetama, siis ähvardab Eestisse kolida kümne aasta jooksul 50 000-60 000 inimest. Mis tähendab Eesti linnades võõra kultuuritaustaga inimeste Rootsi tüüpi vägivallaga getosid, isegi nigelas seisus ühiskondliku lõime veelgi hapramaks muutumist ja suuremat ohtu Eesti rahvuse ning kultuuri kestmisele. Mis kõik tuleb iga hinnaga ära hoida!
Siimo Lopsik
Pärnu linnavolikogu liige,
pedagoog,
EKRE rahvastiku toimkonna liige