“Isegi arukuse leidmine muutub üha keerulisemaks, õieti toimib nagu omamoodi vastuolu – aruka jutu-teksti tunneb ära vaid (ise) arukas inimene!? Väga lihtne on teisi lollitada igat liiki tiitlitega, lakkamatult moodsa sõnavoolu ja viidetega võõrastele nimedele (eriti välismaistele). Ja see toimib!
Lugesin äsja ilmunud rootsi ajakirjaniku (kunagi siiski kaitsnud väitekirja füüsikast) Maria Guntheri raamatut „Arukus (mida teadus intelligentsuse kohta ütleb)“. Kui keegi soovib siit teada saada arukuse TEADUSpõhist mõtestamist, siis peab ta enne kindlasti seda ise juba teadma! – et vajalik 232-lk. raamatust „üles leida“. Huvitav lugeda küll, aga kui enne ise arukusest midagi ei tea, siis targemaks ka ei saa!
Et ARUKUSE (resp intelligentsuse) teemal on paisatud meediasse igasuguseid teooriaid (mida Gunther osavalt – ajakirjanduslikult või lausa kommertslikult – vahendab), siis kaob tõde. Nii on ka tänased Stanfordi kasvatusprofessorid ise „metsa ära eksinud“, sest ei tunne või peavad vananenuks alusuuringuid.
Arukuse puhul on vajalik teada, et tugevale sünnipärasele algele vaatamata on ta ka arendatav, mida selgitasid Piaget´ fundamentaaluuringud. Viimased on aga Guntheril kõrvale jäetud. Nagu ka Eysencki ja Kamini elegantne vaidlus lapse arendamisest! Sest ajakirjanikku köidavadki näiliselt põnevad kõrvalteemad – kasvõi Eysenckiga seoses ja nn geniaalsuse probleem (siin jääb normaaljaotuse kõvergi kõrvale). Lihtsustatud on Flynni efekti käsitlus, rääkimata IQ langusest.
Et tavainimest on lihtne hullutada, selgitab just nüüd näppu jäänud Pete Earley „Seltsimees J“ – omal ajal N.Liidus ideoloogide sünnitatud „tuumatalve“ teooria leidis ka Läänes toetajaid – totrad, aga näiliselt uudsed teooriad levivad igal ajal.
Kui ei süveneta, siis tõusis isegi ülemaailmsel (!) haridusfoorumil tänase kooli põhiprobleemiks HOOLIVUS… Teadus missugune! Mälul on seoses arukusega oma roll ja taastava (reprodutseeriva) õpetamise korral osale lastest ka õnnistus, sest paljud õpetajad peavadki neid andekateks õpilasteks.
Teadvustagem taas, et nn puhas mälu pole arendatav – ta on sünnipärane. Õpetaja peaks hoopis oskama tunnis suunata õpilastel materjali salvestamist assotsiatiivsete seoste loomisega.
Diane Halpern toob oma monograafias näiteid MÕTLEMISE langusest USAs 1980-ndatel, kus enam ei süveneta küsimusse, vaid hakatakse rääkima-kirjutama küsimusega seoses midagi – üldiselt-laialt. Eestiski juba levinud.
Esitasin just pedagoogilise psühholoogia kursusel õpetajatele konkreetseid küsimusi, näiteks – kuidas te oma tundides panete õpilasi ületama tema sünnipärast jõuökonoomia instinkti? Enne seda pidid nad vastava mõistega tutvuma videoloengus. Tulemus – paljud õpetajaid hakkasid kirjeldama (tänase ajakirjanduse moesõnadega) tööd õpetajana üldse. Ei jälgegi OMA mõtlemisest, mis oleks juba arukuse näitaja!
Eriti on õpetajaskond (ja ühiskond tervikuna) ära hullutatud nn digindusega, kus lihtne kasutada võõraid-keerulisi mõisteid ja süüdistada näiteks haridussüsteemi (resp õpetajaid) viletsas tehnoloogia tundmises. On hakanud toimima nagu kaks paralleelmaailma – ühes (vähemuses) õpetajad, kelle töö aluseks PEAKS olema didaktikateadus; teises IT-inimesed, kes didaktikast midagi teadmata, pakuvad juba mõnd aega ohjeldamatult välja õpetamiseks digilahendusi.
Kaotajaks on siin õpetajad, kes, heitnud õpetamisel täiesti kõrvale TEADUSE enda, üritavad meeleheitlikult midagi digindusega ära teha. Teaduskauge ja vähetulemuslik (aega raiskav) tegevus viib nii koolist viimasedki tõsiselt võetavad õpetajad.
Inimtegevuse aluseks on arukus ja MÕTLEMISVÕIME, see puudutab ka meie tehnoloogiamaailma. Toon ühe näite. Alates 1. juunist muudeti täielikult portaal PEATUS. EE, mida ise väga sageli kasutasin. See oli läbimõeldult ja loogiliselt koostatud. Kunagi ütles taolisel puhul Kärna Ärni – oli INIMESTE jaoks.
Uus portaal on ilmselt puhttehnoloogiliselt palju keerulisem, kui ebaloogiline, enam aega kulutav ja paljude praktikas kasutute andmetega – ta ei ole inimeste jaoks. Kõik digindusse puutuv on suurepärane MÕTLEVA inimese jaoks, kuid mõtleja kujunemine toimub hoopis looduspäraste lihtsate/keeruliste protsesside kaudu.
Peep Leppik, pedagoog-metoodik (vähemalt kunagi)