09.11.2020
PISA testide tulemustega üritatakse sageli varjata suuri puudujääke hariduses. Pilt on illustratiivne.
„Viimasel ajal tundub, et Eesti elu põhiprobleemiks on, et peaksime ikka kõik rääkima (mõtlema?) ühtmoodi. Miks see nii on ja kelle huvides? Arutlegem!
2018. aasta suvel jooksis meie ajakirjandusest läbi (milline lohakus!) info inimeste arukuse (IQ) LANGUSEST just Euroopas viimase põlvkonna jooksul umbes 7 standartpunkti, mida tuleb pidada üsna oluliseks. Eraldi olid välja toodud kuus riiki (nende seas ka Eesti – oi-oi!).
Akadeemik Jüri Allik hoiatas meid selle eest üle 10 aasta tagasi. Ja Merle Kõrgesaare kokkuvõttes 2013. aasta gümnaasiumite lõpetajate kohta (N=1328) kinnitati langust aastatel 2001-2012 isegi 8 punkti.
Muidugi, pole see vaid Eesti probleem vaid tänase heaoluühiskonna oma üha laiemalt, mille PÕHJUSTEST olen teaduspõhiselt viimasel ajal ka kirjutanud – Mure Eesti kooli pärast (2010), Homo sapiens on suremas (2017), À propos (2019) ja Carpe diem! (2020). Esimene korjati suurtes kettides isegi müügilt!
Kõige üllatavam ongi, et arukuse languse teemal, mis hakkab segama juba iga ühiskonna loomulikku kulgu, ei arutleta ega taheta avaldada meediaski midagi.
Selgi on oma PÕHJUS – juba on käivitunud algoritmiline (teatud skeemide järgi toimiv) mõtlemine – mõtlemise enda SURM. Mõtlev inimene julgeb vastutada, ta kaitseb oma seisukohti teaduspõhiste argumentidega. Mõtlemisvõimetu vihjab vaid kõrgemale ja/või välismaale – olgu ÜRO „laste õigused“, Euroopa Liidu direktiividest rääkimata (või isegi – millal ja kus maski kanda!).
Nii on lihtne alla keskmise IQ-ga ka karjääri teha ja ei pea oma valdkonda eriti tundmagi – piisab vihjest „ülevalt“ tulnud (ka välismaisele) „näitele-juhendile“. Teisiti on raske selgitada kasvõi meie kooli üle 20-aastast allakäiku, kus vihjame aiva PISA-le ja/või TALIS-le, sest omad uuringud on pea olematud.
Ivan Makarov on raamatus „Venelasena Eestimaal“ rõhutanud, et venelasena ei sobi tal hakata eestlasi õpetama, kuis midagi teha. See on ju kõlbluse kõrgtase! Märgakem, et sellesama algoritmilise „mõtlemisega“ on harjutatud meid isegi pidevalt andma hinnanguid oma naabritele, seejuures just IDEOLOOGILISELT – mõnda võib lausa sõimata – aga iseenda oleme kuulutanud lausa „maailma targeimaks rahvaks“… Minul on vana koolmeistrina häbi! Vaadakem endasse!
Kui oma mõtlemine puudub, siis on lihtne välja pursata – teeme Eesti suureks! – kõik jälgivad me tegusid-sõnu… Ei, oleme väikeriik ja –rahvas, kel tuleks nii ka käituda-elada. Väärikus-säästlikkus on väikerahva osa. Jäljendades suurrahvaid (märgakem – see on juba igapäevane suund) viime oma rahva hukule. Ühe rahva elujõu (ka majanduse) aluseks on haridus ja kultuur ise (mitte neist rääkimine).
Peep Leppik, teadlasest koolmeister
