15.09.2022
Kaotades ka eksamid, olemegi „kõige targem rahvas“, keda valitseb RAHA (uhked klaaspaleed-koolimajad ei tõsta ju vaimsust) – mõtlemist pole.
14. septembri Vikerraadio saates Uudis + vastas ajakirjaniku küsimustele elektri hinnaga seoses minister Sikkut. Kuulates teda, püüdes tabada ta vastustes mingit mõtet, jõudsingi selle repliigi pealkirjani.
Kui minister rääkis tänasest elektribörsist, siis ta ju ei tunnistanud, et börsil on mõtet vaid olukorras, kui TOOTMINE ületab oluliselt tarbimist. Et juba pikemat aega on olukord vastupidine, siis tuleks ju nn börsilt lahkuda. Ammu on selleks aeg, sest praegu toimub vaid mõne tootja ülirikastumine ehk teisiti – valitsuse ja Riigikogu „nõusolekul“ on meil Eestis sisuliselt nii TÕSTETUD MAKSE. Eriti absurdne on tavaelaniku ja ettevõtete eraldamine elektri eest tasumisel-hinnas. Mõistagi, valimistel saab hääli ju inimestelt, mitte ettevõtetelt – kah mõtlemine!
Oleme juba pikemat aega väitnud, et Euroopa Liit (EL), mille poolt me ligi 20-ne aasta eest hääletasime, on muutunud „tasapisi“ meie valitsusest-parlamendist tähtsamaks. Pidime astuma ju majandusliitu, kus on kaupade, raha ja inimeste vaba liikumine. Nüüd ootame-oigame juba mitu kuud (!) – mida arvab elektri hinnast EL? Milleks siis meie kõrgepalgalised poliitikud-ametnikud, kui ootame otsuseid üha enam Brüsselist? Kas mitte kokkuhoiu koht! Näiteks kahepoolsed lepingud Läti või Soomega võinuks elektri hinna kohta ammu sõlmida.
Taas jõuame meie KOOLI juurde, kust mõtlevaid inimesi väljub üha vähem ja õpetajad otsa lõppemas. Oleme juba aastaid tõestanud, et palk ei lahenda seda ülitähtsat küsimust. Sel nädalal Toompeal torkaski silma, et TÖÖKOORMUSE küsimuski ülitähtis. Noored kolleegid ei usu mind, kui väidan – aastat 40 tagasi tuli õpetajal õppeaasta algul esitada 3-4 tööplaani ja kõik – keeruline õpetajatöö on ju isereguleeruv. Seda ei saa „dirigeerida“ ministeerium oma allasutustega … Aga seal on endiselt tuhande (!) ametniku ringis, kes oma olemasolu (arvutite ajastu!) püüavad tõestada. Nende „targad nõuanded-nõudmised“ jõuavad nii õpetajani, kes uputatakse mõttetusse töösse. Õpetaja töötab ju õpilastega, mitte arvutiga! Ka eestikeelse kooli nõue on õige-ilus, aga nii on ununenud SISU!
Niisamuti ei andnud need ametnikud sel õppeaastal TTÜ inseneripedagoogika rahvusvaheliselt tuntud keskusele (aastast 2001) õpetajate täiendkoolituseks luba. Nähtavasti häiris keskuse populaarsus just teisi „koolitajaid“. Kursusele tulid isegi lasteaedade õpetajad (siin kuuleb Eestis veel teaduspõhiseid loenguid arengupsühholoogiast! – väitsid nad). Just nii kaobki meie elust üha enam ja enam ASJALIKKUS, teadusest rääkimata … Sageli jääb vaid tühi eneseimetlus.
Uue õppeaasta hakul korraldati Eestis mitmesuguseid õpetajate (nö teaduslikke) konverentse. Korraldajad (vist rumalusest?) andsid võimaluse neid konverentse virtuaalselt internetis jälgida-kuulata. Süvenedes kohkusin – jälle tühi ilukõne. Sõnadega mängimine (demagoogia) on jõudnud kõikjale – Riigikokkugi. Kallid kaasmaalased, mõtlejaks ju ei sünnita vaid arenetakse (resp arendatakse) – alates kodust, siis koolis ja eriti tähtis – ise end VAIMSELT harides. Kuhu Sa küll liigud, minu väike EESTI?
Peep Leppik, üks vana koolmeister (PhD)
