03.11.2022
Kaja Kallase hävitav majanduspoliitika laastab piirilinna Narvat. Pilt on illustratiivne.
Hiljuti väitis üks tuntud õpetaja-poliitik, et nn Narva tank sümboliseeris võitu fašismi üle. Nii olevat kinnitanud-tunnistanud ka n.ö. liitlased läänes (USA ja Suurbritannia).
Punatähega tank on siiski keerukamate sündmuste sümbol. Tõe ütles aga välja hoopis õpetaja Dmitri Rõbakov – põhjus on ajalooTEADUSE mittetundmises (ehkki on väidetud, et igaüks nägevatki ajalugu üsna erinevalt). Samas – TEADUST mõistavad vaid need, kes sellesse on süvenenud ja uurinud erinevaid alusmaterjale. Et „ametlikule ajaloole“ liituvad alati inimeste isiklikud mälestused neist keerulistest aegadest, siis pole asi üldse lihtne.
Tänaseks on avanenud mitmed suletud arhiivid, viies meid ajalooteaduse juurde. Lugedes Mark Solonini, Jelena Zubkova, Thomas Goodrichi, John Kelly, Heino Arumäe, Kaarel Piirimäe, Laurence Reesi ja mitmete teiste põhjalike uurijate üsna hiljuti ilmunud ülevaateid, hakkavadki murenema müüdid.
Eriti soovitan Reesi äsja Äripäeva kirjastuses ilmunud 500-lk. raamatut Stalini ja Hitleri kohta, mis pärast 30-aastast uurimistööd 2020. aastal Suurbritannias ilmus. Lugemist väärib Tiit Made koostatud just ilmunud „Saatanlik MRP“ (kiirustuse näpuvigadega). Tasapisi täpsustunud faktid taandavad meis emotsioonid – algab inimmõtlemine.
Võrdlemine on üks lihtsamaid-tõhusamaid mõtlemisoperatsioone. Stalinis ja Hitleris oli mõndagi ühist ja mõndagi erinevat, kuid nad olid diktaatorid, kelle tegevuse/tuse tulemusena kaotasid elu kümned miljonid. Hitleri jõhkrus avaldus eriti holokausti kaudu, aga Stalini tegevus oli palju salakavalam, millega kaotas kaude elu palju rohkem inimesi.
Moskva ajaloolased tõid juba 1990-ndate algul välja kogu nn nõukogude eksperimendi „tulemuse“ – ca 60 miljonit (!) inimelu, mis tänaseks on veelgi „täpsustunud-kasvanud“. Tõsi, nad kõik ei surnud otse püssitorude ees või gaasikambrites, vaid „kadusid tihti taigasse ja igikeltsa“ (kui kasutada Solženitsõni väljendit), rääkimata elu jooksul loodud töövaeva (kodud-tootmisvahendid) kaotamisest.
Mujalt Eestisse asunud inimesed ei tea sedagi, et natsiokupatsiooni ajal olid Eestigi inimkaotused palju väiksemad Stalini ajastul hukkunuist. „Vabastavad“ tankid tõid Narva jõge ületades rahvale fašismist ka rohkem inimlikke kannatusi. Vaat milline sümbol!
Diktaatoritel on alati olnud võimas propagandasüsteem. Hitleri-Stalini ajal leidus ju inimesi, kes ka süütute sugulaste hukkamist-laagritesse saatmist õigeks (!) pidasid. Mida veel tahta?
Nooremates põlvkondades on palju inimesi, kes ei usu ega tea, et 20. sajandi algul oli Narva eestikeelne linn (kirjanik Oskar Lutski on meenutanud, et eesti keelt oskamata siin elada ei saanud). Venekeelseid inimesi oli toonud Narva tekstiilitööstuse areng ja pärast Vabadussõda jäi siia osa (valge) Loodearmee sõdureid-ohvitsere oma peredega. Kõik muutis just 2. maailmasõja lõpp.
Saksa armeel oli tava tsiviilelanikud lahingutegevuse piirkonnast ära saata. Oma vanuse tõttu mäletan, kuis 1944. aasta suve lõpus Põhja-Tartumaalt (seoses lahingutega Emajõe joonel) liikusid Kesk-Eestisse vankrivoorid koos inimeste ja loomadega – sõjapõgenikud. Kui lahingud lõppesid, siis pöörduti tagasi koju (ja samahästi mäletan poristel märtsiteedel 1949 undavaid autosid küüditatutega).
Kui Punaarmee jõudis Leningradi alt Narva jõeni, siis tuli ka narvalastel oma kodudest lahkuda lääne suunas. Koju naastes ootas neid purustatud linn ja … Stalini salajane „juhend“ – põliselanikke mitte tagasi lubada (sama üritati Kagu-Eestis). Tänu Stalini „rahvuspoliitikale“ saigi Narvast venekeelne linn. Selles olukorras on hädavajalik pisut KÕLBELISELT toimida ja ajalugu teadusena tundma õppida, et põliselanikke kuidagi mõista. Lihtne või … hoopis keeruline?
Stalini toonasele „liidule“ brittide ja ameeriklastega vihjata pole mõtet – sobis just Stalinile OMA eesmärkide saavutamiseks – nagu Piiblis kurjade vaimude välja ajamine Peetsebuli endaga. Nüüd teame, et Baltikumi okupeerimine juba 1940 ja taas 1944 (nagu ka Poola valitsuse-piiride „määramine“), Ida-Euroopa sovetiseerimisest rääkimata, toimus „liitlaste“ vaiksel heakskiidul, kuid jõhkralt rahvusvahelise ÕIGUSE vastaselt. Ehkki ka ameeriklaste ja brittide vahel olid siin suured erimeelsused.
Et terved rahvad (volga-sakslased, kalmõkid, krimmi-tatarlased jne.) juba sõja-aastail oma kodudest välja kihutati, seda pidasid „head liitlased“ N. Liidu nö siseasjaks. Pole ju üllatav, et tänase Venemaa president siiani Stalini taktikat kasutab – just teatati seadusest, et Ukrainas end vangi andnud Venemaa sõjaväelasi saab edaspidi (!) 10-aastaks vangi panna (nagu 1945. aastal saksa vangilaagritest vabanenud punaarmeelasi Siberisse saadeti). Ja meil 1940 toimunud stalinlik „referendum“, mida tunnustati USAs, langeb ju kokku Ukraina „referendumiga“ 2022. Juristidel on ikkagi õigus – kõik toimub seepärast, et pole olnud nn Nürnbergi ka stalinismi üle.
Pikkadel koolmeistriaastatel on mul sageli klassis istunud ka vene õpilasi. Kui rääkisin ajaloost, siis tegin rangelt vahel mõistetel vene ja nõukogude. Seega – Eesti okupeeris N. Liit (või ka Stalin), inimesi küüditati, vangistati ja lasti maha nõukogude võimu (mitte venelaste) käsul jne. Rõhutasin (ja see vastab ka tõele), et vene rahvas (nagu ka kaasmaalased eesti külades Venemaal) kannatas „tänu“ stalinlikule nõukogude võimule enam kui meie siin Eestis. Just siis nägingi, kuis need vene kodudest õpilased hakkasid mind usaldama – nendegi suguvõsades oli inimesi, kes olid kannatanud.
Nii ei peakski vene inimesed (ise ju ohvritena!) tundma tänapäeval komplekse stalinliku N. Liidu maine pärast või püüdma seda julma-jõhkrat aega õigustada. Kõige tähtsam on TÕDE! TÕDE ainult TÕDE! – loitsis Virumaalt pärit Mikk Mikiver juba 1988. aastal Toompeal…
Peep Leppik, üks vana koolmeister (PhD)
