25.06.2025
Meie riigi ja väikerahva õnnetuseks on see, et seal kõrgel künkal valitseb mõtlemisvõimetus…
Kui oled ligikaudu 60 aastat teinud õpetajatööd, siis on, mida meenutada. Ja kui sind tunnevad ära kunagised õpilased, kes aastakümnetegi taha hindavad su tööd sisuliselt (väide – olite tore õpetaja! – ei ütle ju midagi)), siis saad tuge tehtud elutöö õigustuseks. „Teie tundides sai materjal selgeks ja oli tunni lõpuks ka meelde jäänud“, väidetakse nüüd. Ei ole küll küsinud, millises aines, sest olen õpetanud (enam vanemas astmes) oma kümmet ainet – alates kunstist füüsika, ajaloo, joonestamise, perekonnaõpetuse, kodanikuõpetuse, psühholoogia ning astronoomia ja tööõpetuseni välja. Kõigil neil oma metoodika-didaktika.
Professionaalses arengus pean eriti oluliseks ÜPUI-aastaid uurimiskursustega alates 1981. Edasi 9 aastat kestnud õpetavat eksperimenti koolis prof. Inge Undi juhendamisel, mis lõppes väitekirja kaitsmisega 1990. Süstemaatiline vastava teaduskirjanduse lugemine ca 25 aasta jooksul lõi kogu tööle teadusliku aluse, mis julgustas loetut õpetajaskonnalegi tutvustama (just rakenduslikus mõttes) – üle 20-ne emakeelse raamatu (viimased 6 ilmusid oma raha eest).
Aga oh häda! – veendun, et neist ei saada enam aru!? On ka teine oht – õpetajate koolitajad meie ülikoolides peavad neid vananenuteks, keelates neid isegi lugeda. Didaktikas on nüüd märksõnadeks – toeta ja/või märka! Teadus missugune!
Just teadus muudab kõik mõistetavaks, nõudes samas loovust
Tänase ja tuleviku õpetajatöö aluseks on kognitiivse psühholoogia alusuuringuid maailmas alates 1957 kuni 1980-ndate keskpaigani. Toonastes uuringutes selgus inimlapse uute teadmiste-oskuste tunnetamise tee. Vaimses tegevuses kulgeb see alati pärast uue materjali esmatajumist – läbi tajujärgsete protsesside lühimälu perioodil. Seda protsessi juhib tunnis aineõpetaja.
Põhimõte on lihtne – teatanud tunni teema, annan uuest materjalist ülevaate. Olenevalt ainest-teemast võib see olla õpetaja suuline esitus või mõni ülevaatlik lühivideo, aga ka õpilastepoolne materjali lugemine (kui õpikus-käsiraamatus mõistetav tekst) jne. Pärast seda jätkuvadki õpetaja eestvedamisel need kurikuulsad(!) tajujärgsed protsessid – erinevalt esmatajumisest – konspekteerimine (iseseisvaltki) või õpetaja suuline esitus nüüd, ka video, lugemine, arutelu, side praktika (tänapäevaga), harjutused, küsimused vastamiseks jne. jne.
Just siin avaldubki õpetaja looming – kuis uus materjal erinevate meeleorganite ja mõtlemisoperatsioonide abil just lühimälu perioodil läbi töötada. Nii luuakse märkamatult assotsiatiivsed seosed, mis kindlustavad materjali jõudmise püsimällu.
Lõpus andsin õpilastele läbitud materjali kohta ühe küsimuse, millele vastamisel tuli kasutada uut materjali ja oma mõtlemist – hindele!. See meeldis õpilastele väga, kuigi hindasin vaid osa õpilaste töid. Vaadake ka, mida mina sellest arvan! – pakkusid teisedki vihikuid. Selle protsessi toimimiseks on siiski üks tingimus – õpilaste kogu tähelepanu peab olema koondatud õpetajaga koostööle seoses vastava teema läbimisega. Just vanemas astmes on see võimalik!
Kui anname tundi õues (üks tädi väitis, et matemaatika tundegi on õues toredam anda!) või nn aatriumis, ei tule tõsisest vaimsest tööst midagi välja – õpilastel on hetkel küll mõnus olla, aga püsimälus ei salvestu eriti midagi (tähelepanu hajali) ja nii elamegi varsti „lollide maal“…
Psühholoogia on teadus psüühikast ja selle seaduspärasustest
Selline on lihtne, kõigile arusaadav definitsioon. Kas tõesti? Kui olen selle näiteks õpetajate auditooriumile esitanud ja küsin: „On psühholoogia mõiste nüüd kõigile arusaadav?“, siis vastatakse üldiselt jaatavalt. Õnneks on alati mõni (kaasamõtlev) kuulaja, kes selles kahtleb. Ja neil ongi õigus – kui ma ei tea, mis on psüühika, siis pole definitsioonist midagi kasu…
Psüühika on aju omadus peegeldada meile ümbritsevat maailma! Maailmast jõuab meeleorganite kaudu info ajju, mis seda töötleb. Psühholoogiateadus uuribki, milliste seadus- pärasuste järgi see kõik toimub. Neid seaduspärasusi tuleks igal õpetajal tunda. TEADUS ise on noor – sündis 1879 Leipzigi ülikoolis, kuid nimi on antiikajast. Oli kaua (vahel praegugi) looduspärane-kogemuslik teadus (nagu pedagoogika).
Tänapäeval on kuulutanud paljud end psühholoogideks ja nõustajateks selles vallas. Aga kuulates neid tiitlitegagi esinejaid, täheldad, et nad vaid lobisevad inimesest – teadust ennast pole.
Psühholoogia alusuuringute kuldaeg oli 20. sajandil. Inimese psüühilise olendina muudab keeruliseks see, et tema juures põimuvad sünnipärased omadused, mis pärit juba loomariigist miljonite aastate tagant (instinktid, kõrgema närvitegevuse iseloom jne) ning sünnijärgselt kodus-koolis kujundatud-õpitud omadused – normaaljaotuse kõvera ulatuses, haarates olulist enamust. Ka mehe ja naise psüühilised erinevused on ju Looduselt.
Tänaste nö isemõtlejate üks „argument“ on, et kõik olevat maailmas muutunud. Nii on ideoloogiline lähenemine jõudnud ka psühholoogiateadusse. Ehkki 19. sajandi lõpus tehtud mälu-uuringute tulemused kehtivad siiani. Juba 20. sajandi algul algasid arukuse (intelligentsus, IQ) uuringud. Määrates 1920-ndatel Inglismaal noorte IQ-d, püüti seostada seda lapse kunagise eostamise ajaga (!). Siis selguski, et madalama IQ-ga noored olid sigitatud pühapäeval-!? Aga… pühapäeval oli enamus sealsete töölisasulate inimestest purjus. Näide, kuis ka elulaad-keskkond sekkuvad psühholoogiasse (tänasel mõnuainete ajal vast eriti). Kindlasti on igal õpetajal kasulik tutvuda Juhan Torgi ulatusliku tööga eesti laste arukuse uurimisel 1930-tel. Saadi tõsiteaduslikke tulemusi (PISA seda ju pole).
Sünnipäraga tuleb arvestada, aga uut tuleb õppida…
Võtame emotsioonid. Suur Loodus „andis“ emotsioonid juba sadu miljoneid aastaid tagasi loomadele, et reguleerida automaatselt(!) nende suhteid ümbruse ja liigikaaslastega. See toimib tänaseni, kuid nüüd on nad nn motivatsioonina kuulutatud koolis peamiseks tõukejõuks õppimisele (laps olgu tunnis õnnelik). Paraku käib psüühika juurde ka pidurdusprotsess – Loodus ei luba meil kaua rõõmustada…
Mis nüüd saab? Tõelise rõõmuni jõuame ajuti, kui oleme tulnud toime mõne raske-keerulise probleemi lahendamisega (ka koolis antud). Areng ise toimubki raskuste ja vastuolude ületamise kaudu, väidavad filosoofidki. Ja inimene ongi ju integreeritud tervik, rõhutas alati ka akadeemik Heino Liimets.
Õpioskustest rääkides, tundub, et need kukuvad nagu taevast. Ei, aga kui õpetaja kasutab oma tundides kognitiivsest psühholoogiast lähtuvaid võtteid, mis annavad tuntavaid tulemusi, siis hakkavad õpilasedki (vanemas astmes eriti) vaistlikult neid kasutama. Sest Loodus on andnud arenguks jäljendamisinstinkti – jäljendame tahtmatult arukamaid-vanemaid. Seegi on pärit loomariigist…
Just kognitiivse psühholoogia uuringud 20. sajandi teisel poolel avasid inimesel uusi võimalusi-tarkusi. Need aitaksid ka igasuguste ekraanide leviva kasutamise vastu. Tajuda tegelikkust (loodust) ja pilti sellest tegelikkusest on täiesti erineva psüühilise mõjuga (eriti nooremas kooliastmes). Aga hiljemgi – kui mul poleks seljataga kolme Siberi reisi (1979-1984) Jenisseil Taimõrile, hiljem Jamalile ning Aasia keskpunkti Kõzõlis, siis oleks arusaam Siberist üsna lahja ja lihtne.
Nägemine võtab vangi! – me saame üle 80% välisinfost nägemise kaudu. Kõik tajutav on alati lihtne-arusaadav (eriti nooremas astmes). Tehnoloogia (ka TI) – ekraanid! – tähtsustab nägemist ja inimese vaimsus (mõtlemise areng kooliski) kannatab seeläbi. „Raviks“ võiks olla abstraktse teksti lugemine – raamatud…
Ma ei suuda juba aastaid vaadata Eurovisioni lauluvõistluse ülekandeid, kus laul asendub igasuguste karglemiste, kehade paljastamise, tulede ja tehniliste võtete virrvarriga. See kõik võiks olla, kuid ärme nimeta seda lauluvõistluseks. Oma vanuse tõttu suudan meenutada ka tõelisi lauluvõistlusi (Eestiski). Sedalaadi meedia lihtsus ei soosi vaimset mõttetegevust, vaid kõike välist, kohe nähtavat – tätoveeritud kehad, mitmevärvilised juuksed, üldse eputamist välimuse-riietega jne.
Või kust on tulnud meie väikeriiki suurusehullustus? Ilmselt pimesi-kaude „suuri“ järele ahvides. Vaadake pilvelõhkujaid Tallinnas, Rail Balticu tulevasi terminale, toretsevaid koolimaju (kus sisu puudub), kraave-punkreid piiril vene vägede vastu, nende „purustamiseni“ meie kaitsetahtega jne. Mõtlemisvõimetus!
Kui ühel agaral inimesel on sünnipäraselt ladus keelekasutus (tiitleid „leitakse“ alati), siis… torma või poliitikasse või hakka teisi koolitama – raha liigub seal, kus tutvused. Nii oledki äkki mõtlemisvõimetute inimeste jaoks arvamusliider, keda innustunult „kuulatakse“, sest midagi mõista ju pole (pole vajagi). Vaimne areng ühe väikerahva jaoks on vaid loodusest lähtuv ja TEADUSELE toetuv.
Peep Leppik, pedagoog-metoodik, PhD
Eelnevast lähemalt (iseseisva tööna) autori raamatutest.
1, Nägemismälust, näitlikustamisest ja tehnovahendeist tundides (lühikokkuvõte väitekirjast). HM õppekirjanduse keskus, 1992, 117 lk.
2. Õpetamine on huvitav (teaduslik-empiiriline käsitlus). REKK, 1997, 156 lk.
3. Lapse arendamine ja õpetamise probleeme koolis. TÜ kirjastus, 2000, 256 lk.
4. Õpetajatöö psühholoogilisi probleeme. TÜ kirjastus, 2008, 387 lk.
5. Õpetajatöö seoses tundide analüüsiga. TÜ kirjastus, 2009, 123 lk.
6. Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis. EÜK, 2014, 400 lk.
7. Kolleegid, miks on õpetajatöö aluseks ikkagi pedagoogika ja psühholoogiateadus? EÜK, 2016, 42 lk.