24.05.2022
Tõelise vaimsuse leiab vaid raamatute keskelt. Pilt on illustratiivne.
Ülehomme saab 95 aastat vanaks Toronto ülikooli emeriitprofessor, Eesti Teaduste Akadeemia liige Endel Tulving. Alljärgev on lisaks veebiloengule „Didaktikas vajalikust teaduskirjandusest“.
“Akadeemik Endel Tulving saab 26. mail 95-ks. Ta rõhutab, et inimese arukas tegevus toetub kolmele sambale – taju, mälu ja mõtlemine.
Kuulasin siis juba maailmakuulsa mälu-uurija loengut 1988. aasta 31. mai keskpäeval. See on minu episoodilises mälus hästi säilinud – loeng toimus TÜ raamatukogu saalis; Tulving ise oli mustas ülikonnas ja valge särgiga (lipsuta). Lisas alustuseks, et peab esimese teadusliku loengu eesti keeles, seepärast võib kasutada märkmeid, kuid seda ta ei teinud. Elanud küll välismaal, kuid tema kodukeel oli emakeel – tänu kunstnikust abikaasale.
Akadeemik Jüri Allik (sn 1949) peab Tulvingut kõige tuntumaks eesti teadlaseks maailmas. Seoses väitekirjaga, oli mul isegi pisike kirjavahetus Tulvinguga, kuid vestelnud me pole. Samas on tema ülal toodud järeldusel erakordne tähtsus õpetamise seisukohalt ja sestap tegin viie aastat eest akadeemiku juubeliks väikese loo, mida päevalehed ei avaldanud.
Veebruaris oli Eesti venekeelse akadeemiku Juri Lotmani (1922-1993) 100-s sünniaastapäev. Ta ütleb äsja ilmunud 1989. a. Müncheni-intervjuus, et oli püüdnud hoida õpilasi keerulise teoreetilise kirjanduse liigvarase lugemise eest. Põhjus lihtne – teooriate mõistmiseks tuleb mälus omada vastavat faktimaterjali. Teadust mõistabki haritud inimene oma arendatud mõtlemisvõimega.
Samas on akadeemikudki inimesed koos puudustega, näiteks eneseupitamine. Kurikuulsa tiigrihüppegi kuulutas meil välja akadeemik, kes ei tundnud aga didaktikat ja arengupsühholoogiat. Kulutati palju raha, koolidesse rajati arvutiklasse, kuid tulemuseks oli õpilaste teadmiste-mõtlemise allakäik… Et Helmes oli suhteliselt palju professionaalseid õpetajaid, hakkas osa õpilasi nurisema arvutiõppe üle.
Kui mõne aasta eest me president 1. septembril meedias „õpetas“, kuis koolides tuleks õpilasi õpetada, siis jäin nõutuks – ta reetis nii oma mõtlemisvõimetuse. Või miks viimastel aegadel väheneb Eestis eestlaste osa doktoriõppes? Ka on kasvatusteaduslikel konverentsidel kadunud side kooli ja praktilise õpetajatööga. Et „uurijad“ ise õpetajatööd ei tunne, siis tehakse vaid kasutuid hoiakuküsitlusi. Ja „uuriv ajakirjanduski“ toetub vaid haridusametnike ilukõnele mitte teadusele.
Akadeemikuid ei maksa kadestada – nad on omal alal teinud tõsist vaimutööd, mille poole saab igaüks meist püüelda – vanemas eas, kui aega enam, avab me silmaringi just lugemine. Ehkki tänasesse kommertslikku maailma vaimsus „ei sobigi“ – vaimuinimest mõistab vaid teine omasugune. Lihtsam on väline, mis viib nö pildile – levib moesõnadega sõnavaht. Sestap mööduski Helme mailt pärit, 1960 Tõrvas kooli lõpetanud keeleteadlase akadeemik Haldur Õimu 80-nes sünnipäev äsja märkamatult – tõsiteadlane eelistab vaimu eneseupitamisele.
Aga lugemisest veel… Just viimastel aastatel on kätte sattunud mitu põhjalikku raamatut-uurimust, mis maailma mõistmist muutnud-parandanud. Kui ajaloolane Mark Solonin põhjalikus arhiivimaterjali võrdluses „Katastroofi anatoomia. 22. juuni 1941“ näitas, et Punaarmee ülekaal oli Wehrmachtist 1,5 kuni 2-kordne kõigis väeliikides ja tehnikas, siis…
Samuti saksa ajaloolase Hardinghausi „Neetud põlvkond“ ja meie Kaarel Piirimäe põhjalik „Samahästi kui venelaste maa …“. Nagu ka ajaloolase Goodrihi „Põrgutorm. Natsi-Saksamaa hukk 1944-1947“, mis tohutu faktimaterjali põhjal põrmustab nn võitjate variandi Saksamaa alistamisel. Või ameerika hiinlase Changi uuring „Nankingi vägistamine. Teise maailmasõja massimõrv“, mille lugemise just lõpetasin. Jaapanlased ületasid oma julmuselt Hiinas oluliselt natse, kuid jäid teatud põhjustel siiski karistamata – miks? Need raamatud on me emakeeles raamatukogudes saadaval. Küsimus on, millal need maailma mõistmiseks vajalikud teadmised koolidesse jõuavad?
Olen isegi uhke, et suutsin töö kõrvalt 25 aastaga omal ajal lugeda suure hulga kirjandust alusuuringutest – loetelu raamatu „Carpe diem!“ kümnel leheküljel. See lubab nüüd pisut üleolevalt muiata ülikoolide kasvatusprofessorite tekstide üle, mis ei toetu ju enam psühholoogia alusuuringutele… Sisust tähtsam on tiitel ja/või mood!
Samal loengul mais 1988 meenutas Tulving, kuidas ta poisikesena ühel õhtul möödus ülikooli peahoonest, mille mõned aknad olnud siis valged… „Targad professorid mõtlevad seal tarku asju“, mõelnud ta tookord. „Noh, nüüd ma juba tean, et eks professorgi või vahete-vahel targalt mõelda,“ muigas siis toonane Toronto ülikooli 61-aastane professor ja TÜ audoktor oma loengul.
Peep Leppik, üks vananev koolmeister
P.S. Lõppenud tekst sündis lisaks veebiloengule, mis kättesaadav ka Google´sse loengu nime löömisel (või „töötades“ hiire vasak- ja paremklõpsuga. Hm!). Õpetamisega kaasneb ju kontroll! Ka artikkel ühes Lõuna-Eesti lehes täiendas samuti veebiloengut ja nii vaatasingi ilmumise järel (tehnika seda ju lubab) kas loengu kuulajaid-vaatajaid juurde tuli. Tuli – lausa 2, aga kui arvestada lehe trükiarvu, siis mitte. Ka Tammsaare ütlemine – me ei süvene enam millessegi! – meenus taas. Ja nii – labaselt – kaobki meie elust vaimsus …