Peep Leppik: mis asi on Eesti maine?

“Viimastel päevadel räägitakse-kirjutatakse aiva Eesti maine teemadel. Aga mis asi see üldse on, kuidas seda luuakse – kuidas ta tekib? Mõistete valdamine olevat ka hariduse aluseks. Et kaugeneme teaduspõhisest haridusest, on ju selge.

Mõni (vana) näide. Saime kaasaga esmakordselt loa sõita välismaale suvel 1989. Meie saksa kolleegid tutvustasid toona meid kõikjal külalistena EESTIST (või Baltikumist) – olime nagu KANGELASRAHVA esindajad, sest mõelgem – oli olnud november 1988, veebruar 1989 ja kohe sündis Balti kett. Seda kõike kajastas Lääne ajakirjandus.

Ei möödunud kümmet aastatki, kui märkasin, et meie päritolumaad head kolleegid tutvustamisel enam ei maini – ? Ise aga lugesin kohalikest lehtedest idaeurooplaste (ka eestlasi nimetades) vargustest sealsetes poodides ja autoparklates. Eesti maine oli kadunud (nii olimegi vaid Ausländer).

Põhjendatakse, et siis olid vaesed ajad. Aga sel sügisel läks ka meie meediast läbi teade, et eestlaste punt Soomes on pikema aja jooksul üle miljoni ulatuses „kõrvaldanud“ seal erinevaid töömasinaid. Sakslased ega soomlased ei vaata meile ülevalt alla nn vaesuse pärast, vaid ikka meie käitumise pärast.

Kord saksa  kolleegidega Baierimaal olles, kohtasime lärmakalt käituvaid kaasmaalasi. Aga õnneks kolleegid said aru, miks me nendega suhelda ei soovinud – kasvatatud inimene püüab olla ju (võõras ümbruses eriti) delikaatselt märkamatu.

Vahel on asi veel keerulisem. Üle kümne aasta tagasi sõitsime oma suurepäraste saksa kolleegidega Eestis ringi (nende renditud autoga). Ühe avameelse vestluse ajal ütles Klaus – teie juhid räägivad Euroopas, et Eesti on arenenud Euroopa riik oma infotehnoloogia ja innovaatilisusega, aga me näeme siin palju vaesust ja ka korratust.

Miks see nii on? Igati õige küsimus, mida poleks olnud, kui me (meie juhid!) poleks Eestit ülemäära kiitnud. Enesekiitus haiseb – öeldakse ju.

55 aastat koolmeistri tööd teinud inimesena on eriti piinlik kuulda väiteid meist kui „maailma kõige targemast rahvast“. Et on inimesi, kel meie hariduse taseme kohta infot ei ole (PISA on heaoluriikide rahustamiseks!), siis eneseülistamine aiva levibki. Vaadates elu läbi autoakna, ei märgata noorte levivat kasvatamatust ja tööpõlgust, rumalusest rääkimata.

Olles sellest palju kirjutanud, tundub, et mõtlemisvõimetus on jõudnud üsna kõrgele. Et mõni meie poliitik avaldab oma ideoloogilisi eelistusi, ei lähe teistele rahvastele küll korda ega kahjusta ka meie nn mainet. Oleme tavaline rahvas, aga väikerahvas, kes ei tohiks teisi ahvida, vaid peaks teadusele toetuvalt ja mõeldes käima oma säästlikku teed.

Peep Leppik, teadlasest koolmeister