21.04.2023
Eestlaste minevik on valus ja seda on ka mitmeti lahti seletatud. Pilt on illustratiivne.
Aprilli keskel kohtasin Läti-Valgas juhuslikult üht teenekat Valgamaa koolijuhti. Ootamatul kohtumisel tervitas ta nooremana mind esimesena. Võtsin tere! vastu ja kuigi nägu tuttav, ei meenunud nimi. Ütlesin seda, lisades – minu vanuses on sageli nii, et isegi oma suguvõsast ei tule näole vastava inimese nimi meelde…
Teadust pisut tundva inimesena selgitasin – ühendus on parema ja vasaku ajupoolkera vahel viletsaks jäänud – vanadus! Aga samas märkan, kui valesti (resp. vigaselt) mõistavad neid asju, millega ise pole oma vanuse tõttu kokku puutunud, nooremad inimesed. Tihti on siin hinnangu aluseks ideoloogia – näiteks kõik nõuka-aegne oli halb ja võlts, aga hetkel meil toimiv suurepärane (tegelikult on mõni asi isegi vastupidi, kuid see oleks hoopis pikem jutt…).
Isiklik elukogemus on siiski suur väärtus. Arutelud kasvõi nõuka-aja üle on neil, kes mäletavad vaid perestroika-aja tühje lette, üsna primitiivsed. Aga kui oled ise näinud Stalini aja jõhkrust, Hruštšovi „sula“ ja Gosplani-keskset majandust, siis muutub kõik keerulisemaks.
Nn Hruštšovi aeg oli kõigepealt kontrast Stalini ajaga – inimesed said tulla Siberist tagasi, kolhoosides hakati maksma ka palka (!), hoidlatesse peidetud nn lääne kunsti toodi vaatajani, rääkimata Stalini tehtu hukkamõistmisest. Mäletan, et 1957 saime esimese kirja ka välismaalt jne. Ja kui Hruštšov surus 1959 läbi nn Rahvamajandusnõukogude variandi (sisuliselt turumajandus N. Liidu piirides), algas majanduse kiire areng (just Baltikumis, sest mujal oli harjutud ootama käske Moskvast). Seetõttu oli isegi toiduaineid Tallinna kauplustes 1960-ndate algul piisavalt (hakkasin siis Tallinnas õppima).
Silme ees on 25. märtsi hommik 1949. Kruusateel undasid veoautod inimestega, kastinurkades püssimehed. Läksin naabertalu kasemetsa, kus noormehed tegid küttepuid. Üsna pea jooksis sinna perenaine ja hüüdis – minge kohe koju! – On küüditamine! Et rahvast hirmutada kolhoosidesse minema, siis oligi kavandatud ca 20 tuhande põhiliselt maainimese saatmine asumisele – Siberisse.
Selle kohta liigub palju müüte… Üks levinumaid, et Eesti inimesed olid ise „küüditajad“. Soovitan lugeda Jelena Zubkova uurimust „Baltikum ja Kreml 1940-1953“ (2009). Pärast kompartei keelustamist Venemaal 1991 töötas Zubkova läbi Stalini juhitud partei poliitbüroode istungite protokollid Baltikumi kohta. Nii selgus ühemõtteliselt – kõik me rahvaste kohta käivad detailsed otsused langetati seal; siin olid need täitmiseks (isegi Varesel-Karotammel polnud tõelisi õigusi).
NKVD (julgeolek) sidus küüditamisega ühiskondlike organisatsioonide inimesi ja võimuorganeid vaid teenäitajate-tõlkidena. Paljude valdade (olid veel vallad) volikogude liikmed kutsuti juba eelmisel päeval vallamajja, pandi luku taha ja saadeti hommikul NKVD küüditamisgruppidega välja. Kes julges toona sellest keelduda? Smuul Vaarandiga täitsid samuti „abiliste“ rolli – ei olnud küüditajad.
See, mis Eestis toimus juunis 1940, on tänastele inimestele raskesti mõistetav, sest tavainimene ei teadnud suurt midagi tehnikakolonnidest ja väekoondistest idapiiri taga. Päts Laidoneriga teadsid ja toimisid rahvuse huvides. Tavainimese jaoks töötas propagandaaparaat „töörahva vabast riigist, kõigi õigusega tööle ja haridusele“. Aga vaesust ja raskusi oli ka toona Eestis küllalt. Nüüd pidi see lõpuks kaduma. Sestap läksid „uue võimuga“ kaasa paljud eestlased. Aadu Hint on meenutanud, kuis ta toona noore õpetajana kodusid külastades kohtas palju vaesust ja „läkski kaasa“. Juhan Smuulil oli andekuse kõrval vaid 6 klassi haridust Jäneda kooliga. Mida ta teadis „maailmarevolutsioonist“ ja nii paljud.
Olen kohtunud meie mõlema suurkirjanikuga – 1950-ndate lõpus keskkoolis. Smuuliga kohtumine sai olla 1958. aastal, sest ta oli just saabunud Antarktika-reisilt ja „Jäine raamat“ ei olnud veel ilmunudki. On meeles tema vaba, kohati humoorikas, aga ideoloogiavaba jutt… Ideoloogiaga ongi imelik asi. Mõni aasta tagasi ilmusid ühe eakaaslasest haridusteadlase mälestused. Ta elas-õppis Tartus vastandina minu maapoisi elule-koolidele. Lugedes jäi mulje nagu oleksime elanud erinevates (!?) riikides …
Kirjutaja meenutas pidevalt ideoloogilist ajuloputust oma koolides (TRÜ-ni välja). Ja mina ei mäleta praktiliselt ühtki juhtumit. Saare koolis ei teadnud me midagi pioneeridest, keskkoolis Mustvees tuli esmakordselt keegi meie ette lõpuklassis ja ütles, et peame kõik komsomoli astuma – muidu ei anta meile soovitust kõrgkooli. Astusimegi ja see oli ka kõik. Aga pedagoogilisest instituudist (kus saime muide väga hea hariduse) ei meenu ühtki komsomolikoosolekut.
Jah, olid nn punased ained, aga siingi meenub ühe noore hiljuti Moskvas aspirantuuri lõpetanud õppejõu seminar, kus arutasime ka Eesti „võimalusi iseseisva riigina“. Rektor Koop, kelle isakodu oli Peipsi taga Oudova kandis, elas 1937 eesti külas üle kõigi täiskasvanud meeste „kadumise“ nagu eesti külades mujalgi N. Liidus (aga seda saime alles hiljem teada). Samas oli ta rektorina vabameelse jutu-käitumisega. Ühtlasi muidugi ajastu pantvang…
Aadu Hindi jutt „Tuulise ranna“ (mida üks Saksa kirjandusteadlane on pidanud eesti kirjanduse tippteoseks) loomisest oli lausa nauditav. Aga eriti hindan Hindi 1905. aasta revolutsiooni filosoofilist käsitlust. On imelik, et eestlased püüavad sellest nagu eemale hoida, vastupidi soomlastele ja lätlastele, kes neid sündmusi oma ajaloos pigem väärtustavad. Tähendusrikas on fakt, et nõukogude võimuga kaasa läinud Hint siiski hiljem parteipileti „lauale pani“ – maailm ongi arengus. Sestap on alati ohtlik igasugune sildistamine…
Ja nii peaks-võiks Smuuli ja Hindi loomingust enamik olla koolides lausa kohustusliku kirjanduse hulgas. Et mõista suurt naaberrahvast, siis ka Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaag“. Põlvkonnad, kes minevikus pole elanud, saavad nii teada asju, mida muidu ei…
Peep Leppik, üks vananev teadlasest (PhD) koolmeister