22.08.2019
Õpetaja ja teadlane Peep Leppik.
15. augustil k.a. kiideti eelnõus parlamendile heaks põhikooli lõpueksamitest loobumine. Selgituseks väideti, et sellega „kaasneb positiivne mõju nii õpilaste kui ka õpetajate motivatsioonile“, mis näitab vaid osa inimeste asjatundmatust motivatsiooni mõistmisel.
Aga kui lisati veel, et „lõpueksamite asemele pakub riik teisi võimalusi /tagasisideks/ põhikoolis omandatud teadmiste ja oskuste kohta“ (samas liigume ju kohati hindamisvabade koolide suunas), siis on selge, et haridusametnikud on valinud ka Eestile ameerikaliku (avaliku) kooli tee, kus sisulist haridust ei saa – väikerahva hariduse-kultuuri surm paari põlvkonnaga.
Kui 2018. aasta suvel ajakirjandus kajastas mitmes Euroopa riigis inimeste arukuse (IQ) langust viimase põlvkonnaga 7 standartpunkti, siis meil arutelu ei alanud, sest kuue riigi hulgas oli ka Eesti (!?) – Soome, Norra, Hollandi, Prantsusmaa ja Suurbritannia kõrval. Kas meid „rahustab“ heaoluriikide naabrus või kiidame end häbitult edasi?
Oma rumaluses me ilmselt ei mõista selle protsessi tähendust tulevikule! TÜ Psühholoogia instituudis selgus Merle Kõrgesaare uuringust juba 2013. aastal, et ainuüksi 2001. ja 2012. aastate võrdluses langes abiturientide arukus (IQ) Eestis üle 8 (!) standartpunkti. Et uuritud valim (N=1328) kujutas läbilõiget neist aastaist, on tulemus usaldusväärne – näitab ka kodu-kooli rolli „protsessis“. Ilmnes veel, et tütarlaste arukuse langus oli suurem kui poistel. Usun sedagi!
Teaduslike uuringute kõrval on oma väärtus ka empiirilistel tähelepanekutel (kogemustel), rääkimata teaduskirjanduse ja eri olukordade analüüsist. Kui eakamad kolleegid TÜst ja TTÜst toovad näiteid tänaste tudengite vaimse taseme (kasvõi teksti mõistmise) langusest, siis kinnitan seda taas omalt poolt.
Haridusametnikud on pikalt üldsust hullutanud nn PISA-testide tulemustega. Meilgi suureks eeskujuks peetud Soomes on kasvatusprofessorid nüüd selgelt öelnud välja, et PISA ei näita koolis õpitavat ja nn moodsad õppemeetodid on õpetuse taset Soomeski alla viinud. Sestap on sealgi arukuse tase languse teel!
Maailmas on võtmesõnaks heaoluühiskond väliste-ilusate humaan-liberaalsete elupõhimõtetega, kus inimesel (ka lapsel) peab kõikjal olema mõnus ja õnnelik olla! Aga just see ongi vastuolus arengupsühholoogiaga või ka looduspärase elukäsitlusega.
Juba varakult peaks laps puutuma kokku elu keerukuse (ka töö) ja raskustega ning püüdma neist jagu saada. Just põhikoolis on vaja läbi raskuste püsimällu salvestada teadmisi, mida edaspidi saaks kasutada mõtlemisel (nutikas ju rumalat inimest ei aita!). Hiljem ei tekita siis õppimine (kasvõi matemaatika) ja põhikooli lõpueksamid stressi. Ning argieluski toimuv muutub mõistetavaks…
Loodame, et Eesti on veel arukaid inimesi „paranduse“ peatamiseks eelnõus!
Peep Leppik, pedagoogikateadlasest õpetaja (juba 55 aastat)