28.01.2025
On raamatuaasta.
Pean ennast üsna suureks lugejaks. Tõrva raamatukogu andmetel olen viimase kahe ja poole aasta jooksul lugenud ligi seitsme tuhande euro eest (kaanehinnas) raamatuid. Seda just leviva eneseupitamise seisukohalt. Minu eas ei loeta enam romaane, vaid silmaringi laiendavaid raamatuid (et enne surma targaks saada!).
Kuna aastavahetusel tabas vanameest mingi viirus, siis ei saanud ma minna raamatukogusse, vaid vaatasin ringi raamaturiiulitel kodus ja leidsin sealt 1991. aastal ilmunud Johan Kõpu „Mälestuste radadel“ – neli raamatut kokku ligi 850 tihedakirjalist teksti. Polnud seda varem lugenud. Johan Kõpp (1874-1970) on Eesti kultuuriloos tuntud nimi, kuid väärtuslik on vahetu kontakt tema mõtetega. Hiljem selgus, et linnaraamatukogus neid Johan Kõpu raamatuid polnudki.
Kaua maailmas elanud inimesena märkan, et ka keskealised (isegi teadlased) tunnevad halvasti olusid, kus nad ise pole elanud. Näiteks kõik see, mis seotud Juhan Smuuli ja 1949. aasta küüditamisega (isegi ajaloolased pidasid Smuuli „küüditajaks“). Stalinlik süsteem toimis äärmiselt kavalalt – meile „anti teada“ ju, et isegi 1940. aasta nn juunipööre ja Eesti liitumine N. Liiduga „sai teoks tänu eesti töörahvale ja tema tarkade juhtide tegevusele“. Et 1950-ndal nn juunikommunistid tunnistati natsionalistideks ja saadeti Siberiteele, oli kõigile üllatus. Tõlke-teenäitajaid siia toodud relvastatud umbkeelsetele NKVD-lastele 1949 oli lihtne nimetada küüditajaks neilt võetud allkirjade tõttu. Täna ju ei kujuta ette, et toona polnud isegi tõlkimisest-teenäitamisest keelduda võimalik.
Samuti avavad silmi Kõpu memuaarid. Helme lähedal 1874 sündinud Johan Kõpu lapsepõlv mõõdus Põhja-Lätis Härgmäe piirkonnas. Nii omandas ta läti keele ja oli valmis lätikeelsesse kooligi minema, kuid ema (kes nagu isagi puhkab Helme kalmistul) nõudmisel viidi ta sugulaste juurde Valka, kus astus eesti Peetri kooli, mis töötas Eesti kooliajaloos tuntud Hans Eineri juhtimisel. Kooli alamastmes oli õppetöö eesti keeles, ülemastmes saksa keeles. Aga 1887 algas ülemastmes üleminek venekeelsele õpetusele. Ülemaste valmistas õpilasi ette ka Läti-Valkas asuvas Cimze õpetajate seminaris õppimiseks, mis aga suleti 1890-ndal pärast venestuse algust. Tsaaririigi rahadega loodi ministeeriumikoole ja asuti lõhkuma rahvakoolide võrku. Meenutab riigigümnaasiumite (rahadega) eputamist täna. Küll soovitan kõigil Valkas külastada seminari hoonet (linna servas), kus asub praegu muuseum, ja ka Janis Cimze hauda Valka kalmistul.
Johan Kõpu keeruline elutee viis ka Tartusse Hugo Treffneri eragümnaasiumi, milles valitsevaid suhteid Kõpp mitmekülgselt avab. Õppetöö toimus Venemaalt tulnud õpetajate suunamisel, aga Treffner ise suhtles enamasti saksa keeles (ka oma õpilastega). Mingit eesti vaimu seal polnud, kuid eestlaste osakaal oli suur. Kindlasti on tänapäeval huvitav lugeda, millist tohutut vaimutööd pidi tegema, et saada gümnaasiumi lõputunnistus (Kõpp sai selle Riias).19. sajandi lõpuks oli venestatud ka ülikool Tartus (Jurjevi ülikool) – endised saksa professorid oli vallandatud ja asendatud Venemaalt tulnud õppejõududega.
Siin meenub ühe eesti poliitiku mälestuskild, kes sel aja alustas juuraõpinguid Tartus, kuid läks varsti üle Peterburi ülikooli, mille õpetamise taset pidas Tartuga võrreldes palju kõrgemaks. Põhjus üsna lihtne – Peterburi oli aastatega koondunud võimekas professuur, Tartusse tulid Venemaal tööd mitte leidnud õppejõud. Kõpp astus õppima usuteaduskonnas, kus säilus saksakeelne õppetöö (tänu luterlusele).
Nüüd jõuame artikli peapõhjuseni – Johan Kõpu sisukaid mälestuste raamatuid oli üsna raske lugeda. Puhtalt lugemise vaatevinklist! Sellega olen viimasel ajal kokku puutunud veelgi. Ühe ameeriklase huvitava 700-leheküljelise oopuse puhul pidasin põhjuseks nn masintõlget – laused ei olnud eestipärased. Et meil toimub angloameerika kultuuri ületähtsustamine, siis tõlgitakse lugemislauale ka väärtusetuid raamatuid.
Lugesin mõni aeg tagasi ühe briti ajakirjaniku huvitava pealkirjaga raamatut Siberi põlisrahvaste usundist. Esmalt huvitas see, kus olin omal ajal ise olnud – 1982 Jamali neenetsite juures ja 1984 Aasia keskpunktis Tuva (Tõva) autonoomses vabariigis. Sain seal huvitavat infot šamaanide ja/või budismi kohta (vt. Valga rajooni ajalehtedest sügisel 1982 ja 1984). Kõlab vist uskumatult, et ühe maakoolmeistri jaoks oli briti poolt kirja pandu ülimalt primitiivne ja isegi vale. Aga, kes seda usub! Seda raamatut ei suutnudki lugeda.
Arvan, et lahendasin ka Kõpu raamatu saladuse. Suur osa Kõpu haridusest oli võõrkeelne, eriti saksakeelne. Aga saksa keeles on lausete ehitus täiesti erinev meie lauseehitusest. Nii kanduvadki saksapärased konstruktsioonid eesti keelde ja meil on lauset võõras-harjumatu kokku lugeda.
Mul meeldib vahel tänaseid nö liberaalseid inimesi ärritada, kui rõhutan, et vaatamata pikale elule, olen Eestis avalikus suhtlemises kasutanud vaid eesti keelt. Ja nii ongi. Võõrkeelse loengugi olen pidanud kord Moskvas ja töötanud 1968-1970 ka Valga vene koolis. Pere väliskülalistega suhtlemine on teine asi. Aga ka heade soome õpetajate peredega suhtle(si)me vaid oma emakeeltes. On isegi võigas eestlase-soomlase suhtlemist kuulda mõne võõrkeele abil – oleme ju hõimlased. Keeltega ei eputata. Kui, siis hoopis mõtlemisvõimega, milles ka Kõpp oli võimekas. Aga lugegem ise!
Peep Leppik, üks vana teadlasest maakoolmeister 28. jaan. 2028.
P.S. Soovitan lugejal internetis üles leida ka 10. jaanuari hommikusaate raadios, kus oli intervjuu Ilmar Tomuskiga keeleametist. Tema sisukas emakeele käsitlus nimedest pani vaikima isegi meie muidu liberaalsed ja jutukad ajakirjanikud…