17.04.2024
Lapsed peavad juba maast-madalast töö ja eluga koos käima.
Arengupsühholoogiline tõde, et areng kulgeb läbi PROTSESSIDE, on teada sadakond aastat (J. Piaget, L. Võgotski, E. Tulving jt.). Samas toimub see laste erinevate vanuste puhul erinevalt („Lapse arendamine algab hällist“ – TÜ, 2009). Jämedalt – maimukesest murdeeani ja edasi täiskasvanuks saamiseni. Sellest lähtumine on kodus, lasteaias ja koolis lapse arendamise alus (ka õpetamisel-kasvatamisel).
Kuid viimasel ajal asendunud ilukõneliste nö. teooriatega. Pedagoogilises töös tuleb teada, kuis põhimõtteliselt toimub lapse arendamine neil kahel astmel. Sest kogu tegevus (meetodid-võtted) lähtuvad teadusele (arengupsühholoogia) toetuvatest teadmistest. Imiku arendamisel on ema roll olulisem isa omast. Toetudes emainstinktile arendab ema märkamatult edasi sünnipäraseid lihtsaid instinkte. Seegi toimub looduspäraselt lapsega tegelemise kaudu.
Et lapse arengus on nn kriitilised perioodid, siis on inimeseks saamisel eriti tähtis kõne areng (resp. arendamine) – lapsega tuleb lihtsalt rääkida ja seda ei asenda miski (eriti 1. eluaasta lõpust 2. eluaasta lõpuni). Hiljem ei suuda keegi siin tekkinud arenguhäireid kõrvaldada. Paraku kuuleme, et kooli tuleb üha enam lapsi, kel raskusi kõnega – neist tõelist (mõtlevat) inimest enam ei saa!
I Väikelapse vaimseks ja kehaliseks arenguks on tähtis tema vahetu aktiivne kontakt oma ümbrusega. Ta peab ise saama kõike ümbruses katsuda, muuta ja katsetada. Nii on olnud (alates loomariigist) sadu miljoneid aastaid. Just nii algab lapsel ka mõistete kujunemine, aga mõisted on tulevikus mõtlemise alus. Sel ajal on lapse mõtlemine seotud vahetu tajuga, eriti nägemisega.
Rõhutagem siin J. Gibsoni pikaajalise uurimuse tulemust – tajuda tegelikkust ja pilti sellest on psühholoogiliselt täiesti erinev! Talulastel toimuski see (koos tööga) nagu iseenesest – looduspäraselt. Ühel kohtumisel lasteaednikega soovitasin neid võimalikult iga päev minna lastega õue (kui võimalik kuhugi metsatukka) ja lasta lastel seal ise toimetada. Osa õpetajad noogutas selle peale, aga osa oli kohkunud – lapsed määrivad end ära, saavad haiget ja vanemad hakkavad pahandama! Muidugi, aga arendamisel selles eas muid teid pole. Küll peaksime arutlema just lapsevanematega, kuis linnalapsi sellisesse olukorda PANNA…
Kindlasti tuleks teadvustada, et selles eas laste juures toimib nn lähima arengu tsoon – areng, oskused jne ei pruugi avalduda kohe vaid mõne aasta pärast. Nii ei anna selle ea laste kohene nö testiminegi usaldusväärset infot arengu kohta. Nii et „Laste ööülikool“ ja üldse abstraktset vaimutööd vajav tegevus ei arenda. Võltsid on ka viimase aja ETV2 filmid, kus lapsed on pandud toimima-rääkima täiskasvanutena. Alles pärast LOODUSPÄRAST murdeiga jõuame mõistelise (semantilise) ja abstraktse mõtlemiseni. Arengupsühholoogiliselt ongi vaimne tegevus seoses mõtlemisega täiskasvanule kõige inimlikum, mille arendamine vanemas kooliastmes toetub didaktikale (koos õppemeetodite-võtetega) tunnis.
Psühholoogia pole elusolendist vadistamine. Psühholoogia on teadus psüühikast ja selle seaduspärasustest, kus psüühika on aju omadus (arenenud evolutsioonis) peegeldada meis ümbritsevat maailma. Just nende seaduspärasuste tundmine aitabki õpetajal LAPSI arendada. Kuulates nn psühholoogilisi nõustajaid, võib asjatundja öelda, et nad ise inimest psüühilise olendina ei tunne. Nii algabki sõnaosavate „teooriate“ levitamine.
Kõige inimlikumad psüühilised protsessid on seotud abstraktse semantilise (mõistelise) mõtlemisega, mida ei esine ühelgi teisel imetajal. Sest paljud instinktid, tajud ja emotsioonidki on Suur Loodus andnud esmalt loomadele. Kui tegeleme vaid nendega (nagu söömise-seksiga), siis „viime“ piltlikult inimese tagasi loomariiki – inimese mõtlemine kängub.
II Põhimõtteliselt pole alates keskastme lõpust abstraktse mõtlemise arendamine keeruline – paneme normaalselt arenenud õpilase tegema mõtlemisoperatsioone – võrdlemine, analüüs, süntees, üldistamine ja abstraheerimine. Metoodiliselt käib see nii, et pärast aine uue teemaga tutvumist (ükskõik kuidas – õpetaja jutt, iseseisvalt lugedes, videomaterjali abil…), annan õpilastele mõne probleemi seoses läbituga, kus arutelus TULEB kasutada mõnd MÕTLEMISoperatsiooni (laps ISE ei vali). Soovitav on seda teha kirjalikult, mis korrastab-distsiplineerib alati ka mõtlemist.
Laiemalt sellest kõigest – „Lapse arendamine ja õpetamise probleeme koolis“ (TÜ, 2000) või ka „Õpetajatöö psühholoogilisi probleeme“ (TÜ, 2008) ja „Õppimine on tõesti huvitav“ (TÜ, 2006) Põhimõttelisi küsimusi leiab selgituseks ka videoloengutes „Didaktikas vajalikust teaduskirjandusest“ (TÜ, 2017) ja „Inimese kujunemine arukaks olendiks“ (TTÜ, 2018) jne.
Tegelikult olen neid kognitiivse psühholoogia (J. Bruner) põhimõtteid üritanud levitada üle 30 aasta, kuid tundub, et tulutult-? – minu kommentaaridestki (resp teadusest) ei saada lihtsalt aru. Kui olin ligi 25 aastat raamatukogudes töötanud psühholoogia alusuuringute tulemuste kallal (kirjanduse loetelu leiab raamatus „Carpe diem!“ (EÜK, 2020) ja publitsistlikust „Kolleegid, miks on õpetajatöö aluseks ikkagi pedagoogika ja psühholoogiateadus?“ (EÜK, 2016), siis muutus õpetamine lihtsaks-mõtestatuks. Muigan, kuulates-lugedes kasvatusprofessorite „soovitusi“ – nad pole kursis alusuuringutega nagu ka Lääne professorid, kellele nad vihjavad. Pealiskaudsus (vt. PISA-võrdlus) levib lõdvas heaoluühiskonnas.
Seoses hiljutise õpetajate streigiga sain mitmeid huvitavaid kirju just mõtlevatelt õpetajatelt ja isegi mõnelt kasvatusteadlaselt, kes imestavad, et neid vihjeid ja soovitusi aastakümnete jooksul pole Eestis arvestatud, sest noorte arukus (IQ) langeb. Üks 90-aastane Valgamaa koolmeister meenutas isegi artiklit 1992. aasta „Hariduses“ nr. 10 „Õpilased tundides mõtlema!“, kus toodud probleeme ju tänased õpetajad ei tea ega tunne… Kuhu lähed, minu väike (rumal) Eesti?
Peep Leppik, vana maaõpetaja (PhD)