Peep Leppik: segadus seoses õpetajatööga suureneb

Jälgides silmanurgast, mis toimub Eestis (ja maailmaski) õpetaja ja tema töö ümber, võib julgelt öelda – segadus suureneb! Ligi 30 aastat tagasi söandasin väita, et näiteks kirurgi või isegi keevitajat meedias ei õpetata, aga õpetajat pea kõik, kes nö pildile tahavad. Ehkki pean õpetamist keerulisemaks nimetatud elukutsetest (nüüd 60-aastase õpetajatöö ja 9-aastase uuringu-teadustöö põhjal).

Viimases Õpetajate Lehes toovad koolikauged autorid välja uue imevahendi – õpetaja eetikakoodeks – et vältida arusaamatusi õpilaste (ja vanemategagi). Juba tehti ka keerulisi ettepanekuid selle sisu kohta (just mittekooliinimeste poolt).

Austatud lugejad! – on olemas tuhandeid aastaid vana PEDAGOOGIKA, mis reguleerib lapse-alaealise ja täiskasvanu vahelisi suhteid (sai isegi 20. sajandil psühholoogia näol teadusliku aluse). Samas märgakem, et pedagoogikast ei taha me viimastel aastakümnetel enam rääkida, sest 1989. aastal nimetati ÜRO-s laps ja täiskasvanu VÕRDSEKS!  Koolijuhtegi harime pankades – absurd! Kuni me nii loodusvastaselt „arvame-toimime“, käib kool alla – liigume lollidemaa ja meie väikerahva kadumise suunas. Muidugi ei taha neis oludes (suhetes!) arukas mõtlev inimene ka õpetajana töötada.

Kui tänapäeval kutsume lasteaedadesse politseid korda looma (pedagoogikat ei kasuta), siis nn uus eetikakoodeks suurendaks segadust koolis ja elus veelgi. Aga RAHA (palk) ei lahendaks probleeme. Kordan taas – Saksas, kus õpetaja palk 1,7 – 1,9 (!) saksa keskmist palka, on nüüd tekkinud samuti õpetajate puudus. Nagu Soomeski.

21. novembri Õpetajate Lehes tuldi välja taas „uue“ mõttega – kodutööde andmine tuleks koolides lõpetada (see prooviti muide ära 1920-ndate algul N. Venemaal – kukkus läbi). Artikkel sai üle 15-ne kommentaari (põhiliselt lapsevanematelt ja… toetavalt).

Mõistan, et paljud lapsevanemad on meedia kaudu omaks võtnud nö uued (pedagoogikavabad) põhimõtted töös lastega, kuid asjatundja luges neist kommentaaridest välja, et koolides on üha enam „õpetajaid“, kes ei suuda (eriti neis oludes) oma õpilasi tunnis VAIMSELT tööle panna ja oma ainekava läbimiseks lükkavad selle nö kodutööks, mis vajalik kinnistamiseks. Sain infot, et osa õpetajate tundides vaadatakse vaid nn õppevideosid ja otsitakse midagi arvutist-nutikast (peaasi, et tunnis pisut vaikust oleks). Nii arendame ju valdavalt loomariigis valitsevat TAJUMIST, mitte inimesele vajalikku MÕTLEMIST.

Kommentaaridest jooksis läbi ka õpikute taseme probleem, mil õpetamisel suur tähtsus. Lisan vaid, et ca 40 aastat tagasi tegelesid pedagoogikateadlased Eestis tõsiselt õppematerjali didaktiliste probleemidega. Kui lisada, et õpetajate nö täiendkoolitusega võib tegeleda iga sõnaosav ja moodsalt vadistav, välismaad näinud inimene, siis… Kiiresti tuleb panna paika õpetaja palgaastmestik. Sobiks ka 40 aastat tagasi meil kehtinud süsteem (seda kohtasime muide üle 10-ne aasta tagasi Saksamaal). Õpetajate atesteerimine vahepeal viis onupojapoliitikani.

Peep Leppik, vana teadlasest koolmeister