22.03.2023
Kõik valed arengud peegelduvad kohe laste peal. Pilt on illustratiivne.
Külastasin 7. märtsil lapselapsega suures Vanemuises laste muusikali „Sipsik“. Olen kõrge ea tõttu omal ajal väga paljude erinevate teatrite etendusi vaadanud, kuid see „ületas“ kõik.
Kui jätta kõrvale hinnangud etenduse kunstilisele tasemele (5-9-aastastele lastele, kes olid täissaalis põhivaatajad), siis ehmatas just etenduse võimendus. Kogu etenduse heli alates orkestrist lavaaugus kuni tekstide-lauludeni oli elektrooniliselt võimendatud nii, et tundsin korduvalt kõrvus valuaistinguid!
Kuna istusime viimases (!) reas, siis kõnetasin vaheajal juhtimispuldi juures olevaid noormehi. Nende vastus oli – heli valjusega on kõik korras! Me lahkumisel lausuti siiski poolvaljult – keerame pisut vaiksemaks… Kuid ka teises vaatuses ei muutunud midagi – üle 500 lapse pidi edasi taluma raputavat müra, sest sellise valjuse korral pole ju muusika ise kuulatav. Oma Tallinna tuttavatelt sain infot, et sealsetel üritustel sama probleem; nagu ka Pärnus ja Tõrva kinos (3 tuttavat ei lähe sinna enam kunagi!).
Mõelgem siit edasi – juba 50-60 aastat tagasi toimusid psühholoogias kognitiivse protsesside (meeltega tajutavad) põhjalikud uuringud, kus selgusid eriti inimese kuulmise-nägemise vastuvõtuga seotud asjaolud, aga meie käitume 21. sajandil nagu pole neid olemaski. Kasutades vahel ütlemist, et elame juba „lollide maal“, näen ka etteheitvaid pilke, sest oleme ju … „maailma targim rahvas“.
Tõsi, puldi taga nuppe keeravad noormehed ei peagi detsibellide „teadusmõju“ tundma, kui reguleerivad lihtsalt heli normaalseks (nagu ütles juba Kärna Ärni – inimeste jaoks!). Ei, praegu peab kõik olema laes – ekstrasuper! Õpetajagi andku vaid nn inspireerivalt atraktiivseid innovaatilisi etendusi, ehkki… tulemusi pole.
Üks koolijuht ütles hiljuti, et iga tund olgu nagu „Rakett 69“! Arvestades, et TV-saade on pärast katsetusi ette valmistatud ja/või salvestatud, siis pole sealt õpetajal midagi õppida. Pealegi liiguvad saates rahad… Kui aga küsida, kuidas inimene (laps) just psühholoogiliselt omandab-salvestab uusi teadmisi-oskusi, ei osata vastata.
Kognitiivne psühholoogia selgitas, et see toimub (esma)tajujärgsete protsessidega lühimälu perioodil. Nii (kogemuslikult) on see toimunud sadu aastaid, kuid nüüd enam ei sobi – vananenud ja algaski MÕK-tamine (muudetud õpikäsitlus). Õppimise alus olevat nn motivatsioon. Kõik, mis seotud tundmustega, viib ühtlasi loomariiki, aga sealt on meil pärit ka jõu ökonoomia instinkt (vt veebist autori loeng „Psühholoogia ja õpetamine“), mis pole väiksema mõjuga. Miks me sellega enam ei arvesta? Või omandamiseks nii vajalik vaikus!
Olles Suure Looduse osa, peame lähtuma tema seadustest. Hiljutises raadiosaates noorte seksuaalkäitumisest, kilkas keegi tagasihelistamisel, et tema kaotas süütuse juba 12-aastasena. Rahvusringhäälingu saates jäi kõlama mõte, et see ongi noore oma asi. Ei ole, ja pealegi peaksid olema ERR-i saated kasvatusliku loomuga.
Miks just loodusrahvastel on alles kombed täiskasvanuks saamist tähistada ja alles pärast on noortel lubatud ka suguliselt suhelda? Mõte ise on lihtne – kui alaealine vara hakkab vastaspoolega suhtlema, siis kaob ta huvi õppimise ja enese arendamise vastu – ta ei saagi päriseluks valmis. Koolis ei tohi ta enam töödki teha, aga seksigu… Selleni on viinud nn liberaalsus – tähtis on hetke nautimine kõiges. Just konservatiivid mõtlevad rahva saatusele. Nii alaku 18-aastaste „kooli toominegi“ lapse arendamisest enne kooli.
Täiskasvanu ja laps-alaealine on täiesti erinevad. Et „kasvatusteadlased“ on nad võrdsustanud, siis on koolideski tekkinud olukord, et meil enam ei taheta töötada õpetajana. Suure rahaga võime ajada asja veel hullemaks, sest nii hakkavad koolidesse tulema aferistid, keda ei huvita töö tulemus. Rumalat võime hullutada rahaga, arukas lähtub teadusest mõtlemisega! Aga mõtlejad ei kuku taevast. Koolis toimub see mõtlemisoperatsioonide kasutamisega omandatud materjali kohta – võrdlemine, analüüs, süntees, üldistamine ja abstraheerimine – teadus! Valimistelgi hädavajalik. Kuid erakondade programmides oli vaid ühel (!) midagi sisulist hariduse kohta.
Teaduse vaenlane on ideoloogia ja moed… Ilus on öelda, et nõuka ajal oli kool tagurlik ja nüüd minevat laps sinna rõõmuga! Pedagoogika oleme nii koolist välja visanud, nagu ka teadusliku didaktika (õpetamisteooria). Sel on tagajärjed – õpilaste arukus (IQ) langeb, kasvatus kaob; jäänud on vaid eneseupitamine. Nii toimub mujalgi – Yle teatas äsja noorte kuritegevuse ohtlikust kasvust Soomes, Läti TV arukate ja mõtlevate inimeste vajaka jäämisest paljudel aladel (meil pedagoogide, inseneride, meedikute ja veterinaaride puhul sama). Kui Ebbinghausi nö puhta mälu uuringud 19. sajandi lõpust kehtivad tänaseni, siis Stanfordi professorite moodsad ja „uued“ teooriad on juba kokku kukkunud. Ärme neid enam järele ahvi!
Kõikjal levivad pikad ilukõned ei asenda ju mõtlemist. Võtkem kogu see rohepööre, Rail Baltic, Nursipalu, Linnamäe või Saesaare – kõikjal vaid primitiivne (või ideoloogiline) must-valge „mõtlemine“ ja kõlbluse kadu. Meediassegi on pugenud psühholoogilised „nõustajad“, kes pole avanud ühtki tõsist psühholoogiaraamatut. Kuhu lähed, minu väike kallis Eesti?
Peep Leppik, üks vana teadlasest koolmeister