16.03.2022
Peeter Ernits
Kaastunde ja abistamise kõrval peaksime kiiremas korras kokku leppima, kui palju Ukraina sõjapõgenikke Eestisse mahub, palju nende vastuvõtmine meile maksma läheb ja mida see Eesti ühiskonnale tegelikult tähendab.
Esmaspäevasel riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungil tegime esimese vahekokkuvõtte Ukraina sõjapõgenike saabumisest Eestisse. Aru andsid siseminister Kristian Jaani, haridusminister Liina Kersna, politsei ja piirivalveameti juht Elmar Vaher, sotsiaalministeeriumi kantsler Maarjo Mändmaa ning Tallinna, Tartu, Pärnu ja Rakvere linna juhid. Selleks hetkeks oli meile saabunud 14 687 sõjapõgenikku.
Siseministri kinnitusel saabub iga päev Eestisse keskmiselt 1800 sõjapõgenikku. Kui seni tuli ukrainlastel Eestisse saamisel tõsist vaeva näha, siis alates 4. märtsist pääsevad kõik Ukrainast saabunud inimesed Eestisse ülilihtsalt ja kiiresti. Peale ankeedi täitmist ning sõrmejälgede andmist saab inimene aastase elamisloa. Kui esimene aasta otsa saab, võib seda veel kaks aastat pikendada.
Kui sama moodi jätkub – aga prognoosid näitavad, et suuremad vood on alles ees, lisandub juba nädala lõpuks järgmised 12 600. Märtsi lõpuks peaks Eestis aga juba olema 50 000 sõjapõgenikku.
Kui seni on enamik sõjapõgenikke jäänud Tallinna, siis edaspidi tuleb põgenikud üle riigi laiali jagada.
Arvestades, et Eestis elas enne käimasolevat sõda alaliselt 12 000 Ukraina kodanikku ning tegutseb siiani 26 800 Ukraina võõrtöölist, julgen väita, et juba märtsikuu lõpuks võib Eestis olla sada tuhat ukrainlast. Kuid see võib olla alles algus. Verine sõda Ukrainas jätkub, pommid langevad ning põgenevate inimeste voog aina kasvab.
Küsimusele, kui palju suudab Eesti neist vastu võtta, jättis siseminister Jaani targu vastamata. „Paluks lisaaega,“ ütles minister.
Samas teatas haridusminister Liina Kersna, et valitsusel on olemas lausa neli erinevat stsenaariumit. Üks 10 000, teine 30 000, kolmas 60 000 ja neljas 90 000 pagulase tarvis. Mida need sisaldavad minister kahjuks ei avalikustanud.
Läti ja Leeduga võrreldes on Eesti olnud seni sõjapõgenike vastuvõtmisel kõige lahkem. Kuigi oleme Balti riikidest kõige väiksem, oleme just meie pagulasi kõige rohkem vastu võtnud.
Vasturääkivad on andmed selle kohta, kuidas ja kelle eestvõttel sõjapõgenikud Eestisse jõuavad.
Linnade- ja valdade liidu tegevjuhi sõnul saabub kolmandik põgenikest siia koordineeritult bussidega. Siseminister Kristian Jaani seevastu väidab, et tegelikult saabuvad bussidega lausa pooled.
Riigikogus esinedes ütles siseminister, et pool Ukraina sõjapõgenikest saabub Eestisse sotsiaalkindlustusameti poolt organiseeritud bussidega ja seal on partneriks Pagulasabi MTÜ. Samal ajal lükkab Pagulasabi juht Eero Janson siseministri väite ümber. Tema sõnul on nemad toonud Eestisse kolmandiku ukrainlastest ehk ühtekokku 4472 inimest. Iga päev toovad nad Ukraina piirilt 6-7 suure bussiga inimesi juurde. Seejuures rõhutab Pagulasabi juht, et riik pole kõiges selles osalenud.
„Kogu evakuatsiooni oleme rahastanud omadest vahenditest; riik evakuatsioone rahastanud meie kaudu ei ole.“
Kahjuks jäid enamus küsimusi vastamata.
Ka minu küsimus selle üle, kui palju sõjapõgenike vastuvõtmine meile maksma läheb. 2015. aasta pagulaskriisi ajal kehtestas toonane valitsus igale tulijale tuhande eurose pearaha, iga lapsele oli ette nähtud 2000 eurot. Tagasihoidlike arvestuste järgi tuleks juba kuu aja pärast pigistada eelarvest esimene sada miljonit välja.
Peeter Ernits,
Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni liige