13.10.2019
Eesti riik ei peaks minema kaasa maailmas üles köetava kliimahüsteeriaga, kirjutab bioloog ja Riigikogu keskkonnakomisjoni liige Peeter Ernits.
Viimasel ajal räägitakse tõsimeelselt aina enam sellest, kuidas peagi saabub viimne päev. Suurimaks süüdlaseks peetakse inimest, kelle tegevuse tulemusena kasvuhoonegaaside kogus atmosfääris kohutava kiirusega kasvab, põhjustades kliima globaalset soojemist. Selle tagajärjel sulavad väidetavalt liustikud ja igikelts, ookeanide veetase tõuseb hirmuäratavalt, tormid sagenevad ja maa kõrbeb ning inimeste elu muutub põrguks. Kodust ilmajäänute hordid aga asuvad liikvele.
Sõnumid on lihtsad: kui me homme enam liha ei söö ja lennukiga ei lenda, päästame maailma kindlast hukust. Punaseks jooneks, millest mingil juhul üle ei tohi astuda, on seatud 1,5. Äraseletatult tähendab see seda, et kui keskmine temperatuur ei tõuse aastaks 2050 üle 1,5 kraadi, oleme seekord pääsenud.
Lapsprohvet Greta
Viimsepäeva kuulutajate prohvetiks on saanud Stockholmi koolitüdruk Greta Thunberg. Eelmise aasta augustis ilmus 15-aastane tüdruk ühel reedesel päeval Rootsi parlamendi, Riksdagi ette plakatiga „Koolistreik kliima eest“. Tänaseks on Gretal miljoneid andunud jüngreid, noored kliimastreikijad piketeerivad reedeti erinevate parlamentide ees ja süüdistavad poliitikuid selles, et nood ei hooli tulevikust ning mõtlevad vaid sellele, kuidas omaenda elupäevad mõnusalt õhtusse saata.
ÜRO kliimafoorumil pragas kooli pooleli jätnud põlevate silmadega lapseohtu neiu riigijuhtidega: „Te varastasite oma tühjade sõnadega minu unistused ja lapsepõlve, te pole jätkuvalt piisavalt küpsed rääkima asjadest nii, nagu need on. Te olete meid alt vedamas, noored on hakanud mõistma teie reetlikkust.“
Muuseas, Greta nõudmisel loobusid ta vanemad lennukiga lendamast, isa aga hakkas taimetoitlaseks.
Kulisside taga toimetava seltskonna valik on olnud geniaalne: kes võiks paremini sobida mistahes liikumise maskotiks kui mitte abitu laps või karvane loomake. Õblukesest plikast on saanud superstaar, keda võtavad vastu nii paavst kui riigijuhid. Pole kahtlust, et peagi antakse talle ei midagi vähemat kui Nobeli rahupreemia. Kliimamuutuse kinnisideest vaevatud Rootsi koolitüdrukust Greta Thunbergist on tehtud globaalse äriprojekti käilakuju.
„Laps tajus seda esimese võiduna,“ kirjutab tabavalt kirjanik Andrei Hvostov. „Kui on võimalik vanemad ümber kasvatada, siis äkki on võimalik mõjutada veel mõnda täiskasvanut. Näiteks neid, kes istuvad riigi parlamendis. Greta tegi valmis naiivse protestiplakati ning alustas parlamendihoone juures streiki. Greta, nagu tõeline Aspergeri isik, oli ülimalt sihikindel. Ta ei jätnud alates 20. augustist 2018 vahele ühtegi reedest päeva, hoolimata ilmast või muudest asjaoludest, kükitades parlamendi ees täpselt selle aja, mis ta pidanuks veetma koolipingis. Ta oli siis 15-aastane.“ /…/ „Ükski n-ö normaalne ¬teismeline poleks sellega hakkama saanud. Aga Aspergeri sündroomiga antud võime kord alustatusse klammerduda on nagu vääramatult töötav loodusseadus. Greta ei teinud kaastundlikest või pilkavatest kommentaaridest ja pilkudest väljagi, istus igal reedel vapralt parlamendi juures ning tasapisi hakkas tema juurde tekkima fännide kamp.“
Laste seksuaalne ärakasutamine on kriminaalkorras karistatav. Laste kilbina kasutamine oma poliitiliste ja majanduslike eesmärkide saavutamiseks on seevastu paljude jaoks aktsepteeritav.
Paksem supp paja ühes nurgas?
Kõrged Brüsseli tegelased räägivad põlevate silmadega sellest, kuidas me peame kogu maailmale eeskujuks olema. Euroopa Liit tahab nimelt saada esimeseks kliimaneutraalseks kontinendiks ja arvab, et iga tema liikmesriik – Eesti mõistagi kaasa arvatud – peaks selleks kulutama kaks protsenti oma SKPst. Teiste sõnadega, peame leidma igal aastal umbes sama palju raha, kui me praegu kulutame riigikaitsele.
Ka Eesti peab järgmise 30 aastaga oma kasvuhoonegaaside kogust enam kui poole võrra vähendama. Täpsemalt 20 miljonilt tonnilt 8-le miljonile. See aga läheb maksma 17 miljardit eurot. Teiste sõnadega, kliimaneutraalsuse saavutamiseks peame edaspidi kraapima igal aastal kokku ligi 600 miljonit eurot.
„Eesmärgi saavutamiseks on vajalik panustada kõikidel ministeeriumitel, KOVidel, kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel ning see eeldab muutusi nii tootmise kui ka tarbimise poolel,“ on ühes värskes dokumendis mustvalgel kirjas.
„See on mõistlik, aga sellel on ka hind,“ tõdes peaminister Jüri Ratas kütusefirma Alexela korraldatud hiljutisel gaasiautode konverentsil. „Sellesse peab olema kaasatud kogu ühiskond. Peame hakkama oma mugavusstooni muutma.“
Kas me oleme selleks valmis? Kas me oleme nii rikkad, et keerata agressiivse hüppega pea peale kogu senine elukorraldus?
Riigikantselei tellimusel hiljuti valminud Eesti kliimaambitsiooni võimaluste tõstmise analüüsis sõnastatakse ühtekokku 57 hädavajalikku tegevust, mida valitsus peaks tegema. Toon siinkohal välja vaid mõned juhtnöörid.
Majad tuleb muuta energiasäästlikuks, põlevkivielektrijaamad kinni panna, suurem osa homsest elektrist peab aga tulema meretuuleparkidest.
Sellele lisaks tuleb peagi hakata leidma sobivaid kohti, kuhu paigutada peotäis väikeseid tuumaelektrijaamu.
Raudteed tuleb elektrifitseerida ja seni suuresti rekadega maanteedel veetav kaup rongidele laadida.
Maanteed tuleb aga rookida puhtaks bensiini ja diisliga sõitvatest autodest, mis tuleb asenda elektri, vesiniku ja biogaasi jõul liikuvatega.
Ja lõpuks – eesti rahvas peaks unustama ära liha söömise ära ning hakkama taimetoitlasteks.
Kõik see kokku tähendab pöörast väljakutset. Ma ei räägi siinkohal üksnes müstilistest rahasummadest, vaid ka sellest, kuidas saavutada, et eesti rahvas kõige sellega kaasa tuleks.
Põhiline vahend, millega ihaldatud sihi poole liikumist utsitatakse, on CO2 tonni hind. Mida kõrgemaks poliitikud selle ajavad, seda enam nöörib see praegustel tegijatel kõri kinni ja nad on sunnitud oma poe sulgema. Kõike seda tehakse platsi vabastamiseks uutele tulijatele.
Teedel sõidavad elektri- ja vesinikuautod
Kolmekümne aasta pärast peab Eesti autopark olema totaalselt muutunud. Enamik autodest ehk 500 000 peavad olema elektriautod. Neile lisandub 100 000 vesinikuautot ja 100 000 biokomponendiga kütusega liikuvat sõidukit.
Selleks, et sedavõrd ambitsioonika tulemuseni jõuda, tuleb alustada kohemaid. See aga tähendab, et eestlased peaksid juba tuleval aastal ostma 23 000 uut elektriautot. Arvestades, et täna on meil vaid mõnituhat elektriautot ja seni on neile lisandunud aastas vaid paarsada, on see ülimalt roosa unistus.
Kuidas seda tagada, kui Eesti praegune autopark on Euroopa üks vanimaid ja saastavamaid, uued autod aga väga kallid, järelturg praktiliselt olematu, liisinguvõimalused kasinad ning rahvas vaene?
Meri külvatakse tuulikutega üle
Värske raporti järgi peaks pärast põlevkivijaamade sulgemist tulema suurem osa elektrienergiast meretuuleparkidest. Just meretuulepargid peaksid hakkama peagi Eesti teid ummistavaid elektriautosid toitma.
Lähema kolmekümne aastaga mattub Lääne-Eesti rannikumeri tuulikute rägastikku. 2050. aastaks peaks meretuulepargid tootma kokku 5000 GWh elektrienergiat. Ühtekokku peaks kerkima kümmekond meretuuleparki, igaüks neist umbes kahesaja ruutkilomeetri suurune. Kohadki on juba valmis vaadatud.
Üks peaks kerkima Kihnu saare, teine Ruhnu juurde, kolmas Abruka kanti. Kolm tükki mahub Saaremaa läänerannikule: üks kusagile Sõrve tipu kanti, teine Kihelkonna alla. Kuid kõige rohkem tuuleparke peaks siiski kerkima Hiiumaa põhjaosast Osmussaareni ulatuvale tuulisele alale.
Seni pole hiidlaste vastuseisu tõttu esimestki ehitama asutud. See tuulepark peaks arendajate sõnul olema maailma suurim. Kunagine purjetaja ja tänane turismiettevõtja Paap Kõlar ennustab, et kui sellised pargid tulevad, muutub Hiiumaa elukeskkond elamiskõlbmatuks. Inimesed on sunnitud jätma maha oma kinnistud ja kodud, kinnisvara väärtus ja turism langeb ning saarele jäävad ainult tuuleenergia arendajatele ustavad inimesed.
Seapraad on homme saatanast
Raport soovitab eesti rahval unustada seapraad, suitsusink ja verivorstid ning muutuda tasapisi taimetoitlasteks. Kui vene ajal oli neljapäev kalapäev, siis nüüd soovitatakse alustada taimse teisipäevaga ehk muuta iga teisipäev taimetoidupäevaks.
Lasteaedades ja koolides tuleks hakata lastele maast madalast selgitama, et õige eestlane sööb taimetoitu. Seevastu lihasöömine on saatanast ehk tagurlik asi.
Kui keegi julgeb siiski lihapalle toota, tuleks pool sellest asendada taimse seguga. Selle kõrval tuleks harjutada rahvast rohkem putukaid sööma. Kõige mõistlikum olla neid mitte otse nahka pista, vaid eelnevalt jahuks jahvatada.
Pudulojuste karja tuleks esialgu kolmandiku võrra vähendada. See aga tähendab, et rannakarjamaid pügavate lammaste ja lihaveiste arv väheneks.
Kõige ohtlikum elajas, keda me kliimaneutraalsuse poole liikumise raskel teekonnal kohtame, on lammas. Lammas on kolm korda ohtlikum kui siga, ka lehmast on ta poole ohtlikum. Iga lambaliha kilo tootmisel vabaneb 39 kg kasvuhoonegaase, samas kui sealiha kilo puhul vaid 12. Seega tuleb kiiremas korras saata lihakombinaati eeskätt lambad.
Üksinda maailma soojaks kütmas
Minul ei ole midagi selle vastu, kui Euroopa Liit maailma esimeseks kliimaneutraalseks kontinendiks saaks – mandriks, kus keskkonnakaitsele palju tähelepanu pööratakse ja kus kasutatakse ainult kõige moodsamat tehnoloogiat. Mis kasu on aga sellest, kui meie kõhu all laiutav Aafrika või meist itta jääv Aasia ja teiselpool ookeani asuv Ameerika suuresti vanaviisi edasi toimetavad?
Kliima ei hooli mingitest piiridest. Kasvuhoonegaasid tuiskavad üle riikide ja mandrite piiride ainult neile teadaolevaid trajektoore pidi. Sama moodi nagu jõuab mõnel päeval meieni Aafrika kõrbest ülespaisatud punane tolm, mis muudab siinse päikeseloojangu harjumatult veriseks.
Paja ühes nurgas paksemat suppi kuidagi ei keeda. Seega ma küsin – mis kasu on sellest, kui meie Eestis ennast piitsutame, samal ajal kui näiteks Hiina paiskab atmosfääri jätkuvalt üha enam kasvuhoonegaase? Tegelikult pole ka terve euroliidu pingutustest suurt tolku. Hiina kõval on isegi euroliit tühine tegelane.
Isepäine Hiina ei pelga maailma lõppu
Hiinale annab jõu kivisüsi. See on maailma suurima riigi majanduskasvu kindel nurgakivi. Hiina ajab täna ahju rohkem kivisütt kui ülejäänud maailm kamba peale kokku. Pole siis ka ime, et lõviosa (73 %) Hiina kasvuhoonegaasidest tuleb just kivisöest. See on enam kui Euroopa, Aafrika ja Ladina-Ameerika kokku. Vähe sellest, Hiina panustab paljudes maailma riikides suurte kivisöejaamade ehitamisse.
Väga suure panuse Hiina kasvuhoonegaaside kogusest annavad kivisöe kõrval ka terase ja tsemendi tootmine. Terase tootmine annab lausa 10% ja tsemendi tootmine 7% kasvuhoonegaasidest. Mastaapide hoomamiseks piisab ühest näitest. Hiina kulutab kahe aastaga sama palju tsementi kui USA kulutas kogu 20. sajandi jooksul.
Tõsi, Hiina on samal ajal maailma üks suurimaid päikesepaneelide tootjaid ja kavatseb paar järgneva aastaga suurendada elektriautode arvu 1,2 miljonilt 5 miljonini. Kuid see on vaid kosmeetiline samm, arvestades, et Hiina teedel vurab 300 miljonit autot.
Maailma lõpp hiilib lähemale?
Samal ajal kui meie valmistume püksirihma pingutama, et saada aastaks 2050 kliimaneutraalseks riigiks, selgub, et maailma lõpp on oluliselt lähemale tulnud. 18. septembril avaldas ajakiri Nature kliimateadlase Joeri Rogelj artikli, mis väidab, et senised kasvuhoonegaaside arvutused pole olnud õiged ja et aasta 2050 on lootusetult hilja.
Lühidalt, aega on vaid 11 aastat. Maailm peab olema kliimaneutraalne mitte aastal 2050, vaid juba 2030.
Arvestades, et suur osa maailmast jätkab siiski vana viisi, peab euroliit ja meie ühes temaga ennast veelgi rohkem piitsutama. Euroliit peab olema nullis juba aastal 2025 ehk kuue aasta pärast.
Seega tuleb meil kulutada 17 miljardit mitte 30, vaid kuue aasta jooksul. Me peame kliimaneutraalsuse saavutamiseks hakkama aastas investeerima mitte 600 miljonit, vaid 2,7 miljardit. Tuletan siinkohal meelde, et Eesti riigi eelarve on 11 miljardit.
Kust me selle raha võtame? Kaotame ära lastetoetused? Ei maksa tulevikus õpetajatele ja päästjatele palka? Haukame niigi närustest pensionitest?
Riigikogu hakkab kohe arutama tuleva aasta riigieelarvet. Seal on aga iga miljon kulla hinnaga. Tihti ei suuda me hädavajaliku asja jaoks leida isegi mõndakümmet tuhandet eurot.
Kliimamuutustega võitlus on arulage
„Kliimamuutustega võitlus on arulage,“ lajatab meie üks nimekamaid teadlasi, akadeemik Anto Raukas. „Inimmõju on praegu looduslikes tsüklites vaid „müra” tasemel.“
Kes pole lugenud akadeemiku artiklit „Kliima ja teadusmüüdid meie ümber“, siis soovitan seda teha. Akadeemik kirjutab: „Inimese mõju kliimale on tühine võrreldes päikese aktiivsusega. Keegi ei eita, et ilm praegu soojeneb ja süsihappegaasi hulk atmosfääris kasvab. Kuid viimase hulk on tsükliliselt muutunud ka varasematel geoloogilistel perioodidel, mil inimmõjust rääkida oleks kohatu.“
Akadeemiku sõnul on üleilmne kliimalepe suurepärane äriprojekt. „Kliimaga on seotud triljonid dollarid. Kui vaatame demonstreeritavaid diagramme, näidatakse meile lineaarset temperatuuri tõusu. See on naeruväärne, kuna nelja miljardi aasta jooksul on kliimamuutus olnud rütmis ja muutub ka järgmise nelja miljardi aasta jooksul rütmis. Mis suunas ta muutub, seda me veel täpselt ei tea.”
Ka akadeemik Endel Lippmaa oli veendunud, et kliimapaanika tekitamise ainus mõte on teha raha: „Teadust pole siin ollagi. See on kõva bisnis ja poliitika. Niimoodi saab müüa tuulikuid, millel muidu poleks mingit turgu, või CO2 maa alla pumpamise seadmestikku.“
„Moskvast tulnud rumalaid suuniseid püüdsime omal ajal mitte täita,“ kirjutab akadeemik Raukas. „Brüsselist tulevaid rumalaid suuniseid täidavad aga Eesti valitsejad suure usinusega.“
Kui te eelnevat lugedes arvate, et ma Greta Thunbergi ja tema noorte jüngrite muret alahindan, siis te eksite. Bioloogina tean ma suurepäraselt, kui keeruline on maailm, kus me elame. Me peame loodusega suheldes olema väga tähelepanelikud ja alandlikud. Me peame loodust senisest palju paremini tundma õppima. Kuid mis kõige tähtsam – ei maksa iga ülespuhutud hüsteeriaga kaasa minna. Ja pidage meeles – maailma lõpp ei tule aastal 2030 ega ka mitte aastal 2050.
Peeter Ernits
bioloog, Riigikogu liige
