03.12.2019
Peeter Ernits
Teisipäeval oli Riigikogus arutlusel olulise tähtsusega riiklik küsimus “Eestikeelse kõrghariduse tulevikust”, mille järel võttis EKRE fraktsiooni poolt väga hoiatavalt sõna Peeter Ernits.
“Mati Hint kirjutas kunagi, et Eestit ei võeta enam võõraste tankide ja helikopteritega ning kultuuri- ja poliitikaeliiti ei küüditata ega lasta maha. Martin Ehala on arendanud seda mõttena, et see on lumekuninganna tüüpi kultuurikatkestus, see on hääletu alistumine ideoloogilisel rindel. Ja kõrghariduse keel on eesliinil.
Ma tsiteerin Ehalat. “Ideoloogiline vastane kutsub üles mitte hoolima vananenud normidest, mitte keelama endale midagi, sest fantaasial, naudingul, edevusel, laiskusel ja tarbimisel ei ole piire. Vaenlane seostab printsipiaalsust vihkamisega, nii et pole võimalik midagi enam pühaks pidada, tundmata end süüdi sisemises tõrvikurongkäigus. Ta annab mõista, et mu armastus selle maa, keele ja kultuuri vastu on pärit hangude ja vikatite sajandist ega sobi kokku maailma voolava mitmekesisusega.”
Aga vaatame, kuidas hääletu alistumine ideoloogilisel rindel tegelikult käib. 10. mail 2012. aastal võttis Riigikogu 53 häälega vastu kõrgharidusseaduse. Haridusministriks oli Jaak Aaviksoo, kultuurikomisjoni esimeheks Urmas Klaas. 14. mail, neli päeva hiljem, kirjutas Tartu Ülikooli üliõpilaskonna juht Kaspar Kruup: “Kujutan vaimusilmas ette, kuidas järgmistel riigikogu valimistel plakatitel sõnu “Tõime tudengitele tasuta kõrghariduse!” loen ja suus oksemaitset tunnen. Võimu teostamine ja populism on ainsad huvid ning nende raudse diktaadi all tantsisklesid 53 mehe ja naise nimetissõrmed poolt-nuppu vajutama.”
Tänavu 17. oktoobril arutasime riigieelarve kontrollil erikomisjonis kõrgharidusreformi ja tööjõuvajaduse raportit. Mis sealt välja tuleb? Reform nurjus, Kaspar Kruubil oli õigus. Eesmärk oli üllas, tasuta kõrgharidus, ka vaesemad pääsevad ülikooli, tööandjad saavad neid spetse, keda tegelikult vajavad, ja riik võtab vastutuse kõrgkoolide ülalpidamise eest. Tegelik tulemus on risti vastupidine. Eestlasi pole lisandunud, toodetakse haritlasi, keda tööandja ei vaja. 12-st kasvava tööjõuvajadusega valdkonnast vastab riigi vajadustele praegu vaid kolm ja ülikoolide rahastamine on ebapiisav.
Aga mis kõige olulisem tänase päeva kontekstis? Ülikoolid on muutunud kiiresti hoopis ingliskeelseks. Kõrgkoolid on reformi järel muutunud rahvusvahelisemaks. Aastatel 2012–2018 on välistudengite arv hüppeliselt kolm korda kasvanud. Kui 2012 oli 3% ehk 450, siis eelmisel aastal 13% ehk 1500. 2018. aastal oli kokku 76 ingliskeelset õppekava, seejuures 58 olid lisandunud. Ja loomulikult nähti võimalust, et on võimalik ülikoolidel nende läbi raha teenida.
Täna istub Jaak Aaviksoo, lugupeetud akadeemik, Tallinna Tehnikaülikooli rektori kabinetis ja ta on pühkinud prügikasti Tallinna Tehnikaülikooli nime ja asendanud selle ingliskeelse värra TalTechiga. Toonasest kultuuurikomisjoni esimehest Urmas Klaasist on saanud meie ülikoolilinna Tartu linnapea. Meie aga arutame seitse aastat tagasi võetud ja suuresti nurjunud kõrgharidusreformi varemetel taas, kuidas hääletule alistumisele vastu astuda.
Hääletu alistumise pooldajaid on palju ja nad istuvad jätkuvalt ühiskonna võtmekohtadel. Nad kordavad ja kordavad, et armastus selle maa, keele ja kultuuri vastu on pärit hangude ja vikatite sajandist ega sobi kuidagi kokku tänapäeva maailma uute normaalsustega. Nad arvavad, et printsipaalsus tähendab vihkamist ja me peame oma sisemise tõrvikurongkäigu pärast ennast süüdi tundma.
Anu Kell, tuntud emakeeleõpetaja, kes on lugenud lõpukirjandeid aastakümneid, ütles hiljuti: 12 aastat koolis käinud eestlaste puhul muutuvad kirjandid järjest sisutühjemaks, põhjuseks vähene lugemus, piisab sellest, et ei loeta ühtegi raamatut 12 aasta jooksul läbi. Primitiivsus, lihtsakoelisus, enne eestikeelset sõna meenub ingliskeelne sõna. Ja ta ütleb, et nende 7000–8000 kirjutaja seas on hästi palju neid, keda ei huvita miski, ja need on eestlased, need on meie tulevik.
Neid raporteid, mida me riigieelarve kontrolli erikomisjonis iga nädal kahel päeval loeme, on palju. Siin on näiteks “Täiskasvanute eesti keele õppe korraldus ja riiklik rahastamine”. Probleemid on jätkuvalt väga suured. Ja ma ei hakanud tooma teisi raporteid siia, te teate neid isegi.
Olukord on väga tõsine ja ma tänan vähemalt neid 15 või 16 kolleegi, kes magusal lõunatunnil on austanud selle riiklikult üliolulise küsimuse arutamist, ja professor Ehalat, kes on jätkuvalt siin. Me peame tõsiselt mõtlema, mida teha ja kuidas sellele ideoloogilisele hääletule alistumisele reaalselt vastu panna.”