Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Peeter Ernits: Kas ma olen ebanormaalne, kui ma ei mõista uusi normaalsusi?

-
27.12.2018
Peeter Ernits hoiatab, et fašistideks tembeldamine on muutumas pelgalt relvaks oponentide vastu.
© Foto: kuvatõmmis

Vanasti ei tekkinud kellelgi mõtet, et Häädemeeste nimi on seksistlik ja et selle peaks asendama sooneutraalse nimega. Täna püütakse mulle selgeks teha, et kassipoega ei tohiks nimetada kassipojaks, kirjutab Riigikogu liige Peeter Ernits.

Viimasel ajal küsin endalt üha sagedamini, kas ma ikka olen normaalne. Avalikult pole seda arukas küsida, sest sellega võib end lolliks teha. Parem on vaikida. Kuid see pole minu stiil.

Niisiis, kas ma olen ebanormaalne, kui ei mõista uusi normaalsusi? Mida ma uute normaalsustena üldse silmas pean? Seda, et emal võib olla habe ja isa võib kanda seelikut. Seda, et sugu on kõigest sotsiaalne konstruktsioon ja sa võid seda muuta vastavalt oma tujule nii tihti kui hing igatseb. Seda, et lapse saamiseks võib üürida üheksaks kuuks võõra naise emaka. Seda, et riikide suveräänsus on ajast ja arust. Seda, et migratsioon on inimõigus. Seda, et kõiges eelnevas kahtlemine võib tähendada vihakõnet ja tuua kaasa karistuse.

Iganenud lapsepõlv

Ma sündisin ja kasvasin, nagu enamik mu eakaaslasi, tavalises isa ja emaga peres. Täna kasvab osa lapsi kahe isaga peres. Minu isa ei kandnud kunagi seelikut. Täna kannavad nii mõnedki isad seelikut. Minu isa ei üürinud minu saamiseks üheksaks kuuks kellegi võõra naise emakat ega maksnud tollele võõrale naisele minu eest sõiduauto Volga hinda.

Nüüd aga loen ma lehest, et see on uus normaalsus. Valid kataloogist sobiva naise munaraku – kui sulle meeldib suurte silmadega blondiin, võtad selle, meeldib aga väike punapea, otsustad tema kasuks. Seejärel valid teisest kataloogist naise, kes võiks sulle üheksaks kuuks üürida oma emaka. Sõlmid agentuuriga lepingu, maksad raha ja jääd ootama, kuni sind „kaubale“ järele kutsutakse. USA-s saad „kauba“ kätte 100 000-ga, Indias piisab 5000 dollarist.

Hiljuti sattusin telekas ameeriklaste kodukujundamise seriaalile, kus kaks kena ja klanitud homoseksuaali muretsesid oma järgmise surrogaatemalt tellitud lapse pärast. Surrogaatema oli just helistanud ja teatanud, et tal on mingi terviseprobleem.

Mind ärritas, kuidas mehed oma tulevase lapse emasse suhtusid. Sel naisel polnud isegi mitte nime. „Surrogaat helistas,“ ütles üks meestest. See naine oli nende jaoks üksnes anum, kus nende laps parajasti kasvas. Mehed tundsid küll muret võõra naise üsas kasvava lapse tervise pärast, mitte aga naise pärast, kes last raha eest kandis. Ent kui ma julgen öelda, et tegemist on ju pesuehtsa inimkaubandusega, vastatakse mulle, et ma ei saa asjast aru. Peeter, see on ju uus normaalsus. Eriti homoseksuaalidel.
Ma käisin lapsena lasteaias ja kui ema mulle õhtul järele tuli, ütles kasvatajatädi, et „ema“ tuli. Mitte nii, nagu näeb ette uus normaalsus, et „vanem“ tuli.

Kui mina koolis käisin ja ülikoolis õppisin teadsid kõik, et on kaks sugu: mehed ja naised. Nüüd selgub, et sugusid on märksa rohkem. Facebook lubab ennast määratleda lausa 58-l erineval moel. Peale heteroseksuaalsete meeste ja naiste on veel homoseksuaalid, biseksuaalid, transseksuaalid, transsoolised, intersoolised ja kõikvõimalikud nn queer-inimesed.

Kui ma koolis käisin teadsid kõik, et see, mida sa püksis näed, ütleb sulle, kas sa oled poiss või tüdruk. Nüüd selgub, et see, mida sa püksis näed, ei loe. Hiljuti kuulsin Riigikogu kõnetoolist, et inimese sugu on kõigest „sotsiaalne konstruktsioon“.

Minu ajal polnud mingeid LGBT ühendusi ja tänavatel ei toimunud homode lärmakaid pride-rongkäike. Täna toimuvad.

Vanasti ei tekkinud kellelgi mõtet, et Häädemeeste nimi on seksistlik ja et selle peaks asendama sooneutraalse nimega. Täna püütakse mulle selgeks teha, et kassipoega ei tohiks nimetada kassipojaks.
Kuigi ma kasvasin üles sügaval nõukogude ajal, räägiti meie peres lugupidavalt vanast Eesti ajast, mil meil oli oma suveräänne riik. Täna tehakse mulle selgeks, et rahvusriigi suveräänsus on ajale jalgu jäänud ja meie püha eesmärk on ühine Euroopa.

Noore mehena vaatasin hirmuga, kuidas Lasnamäe venestamise tulemusena pöörase kiirusega paisub. Me läksime koos teistega Lauluväljakule ja laulsime „Peatage Lasnamäe!“. Täna tehakse mulle selgeks, et migratsioon on inimõigus ja Eestile igati kasulik asi ning selles kahtlemine tuleb kõikvõimalike vahenditega välistada.

Kui haridusminister Elsa Gretškina alustas 1980. aasta suvel mastaapse venestamisprogrammiga, mille järgi pidi vene keel hõivama nii lastaiad kui kõrgkoolid, järgnesid noorterahutused ja nn 40 kiri. Täna, mil eesti keel püütakse inglise keele pealetungi tulemusena muuta köögikeeleks, haridusminister Mailis Reps vaikib.

Tegelikult oleme rinderiik. Rindejoon jookseb siinsamas, teisel pool Läänemerd. Just seal asub uute normaalsuste musterriik.

Sealsetes lasteaedades julgustavad kasvatajad poisipõnne kandma kleiti ja algatavad lastega vestlusi sellest, kuidas poisid armuvad poistesse. Lapsed aga arutavad omavahel, kes olla täna – kas poiss või tüdruk?

Lastaedade raamaturiiulitelt ei leia enam armastatud lastekirjaniku Astrid Lindgreni „Pipi Pikksukka“ ega „Vahtramäe Emilit“, sest neis pole kirjas sooneutraalseid aspekte ning need on rassistlikud, kuna räägivad Pipi neegrikuningast isast. Seevastu on riiulitel hulgaliselt transseksuaalsusest ja homoseksuaalsusest jutustavaid raamatuid. Nukud, autod ja rongid pole soovitatavad mänguasjad, sest on sooliselt määratlevad. Transseksuaalid soovivad üha sagedamini vahetada välja oma suguelundeid. Mehed, kes on lasknud peenise maha lõigata, lasevad selle endale peagi uuesti külge õmmelda.

Rootsi memmeke antakse kohtusse selle eest, et ta kirjutas Facebookis, kuidas nägi migrante tänaval roojamas. Süüdistuse järgi väljendas pensionär pagulaste suhtes halvustavaid vaateid, rikkudes rassiviha õhutamise seadust, mille eest võib saada karistuseks lausa neli aastat rootsi kardinaid.
Ennast Euroopa uue liidrina nägev Prantsusmaa president Emmanuel Macron mehitab Facebooki oma ametnikega, kes hakkavad uurima, kuivõrd korralikult tegeletakse vihakõnega.

Kui sa ütled midagi, mida LGBT seltskond kuulda ei taha – näiteks juhtud oma lihtsameelsuses küsima, kas homoseksuaalsusest on võimalik vabaneda –, tembeldatakse sind „homofoobiks“. Kui jutt on transsoolistest, siis „transfoobiks“.

Kuna jõululaulud islamiga hästi kokku ei sobi, siis pole soovitav jõule koolis pidada. „Delikaatne lähenemine” jõuludele tähendab, et koolide jõulupidu lükatakse edasi ning muudetakse vabatahtlikuks. Linnades tähistatakse avalikult ramadaani.

Rootsi kuningriigis sillutatakse teed islamile. Aga pole ka ime, sest Rootsi on Euroopa üks multikultuursemaid riike, täna elab seal 710 000 moslemit. Juhul kui jätkub tavapärane migratsioon, on neid kolmekümne aasta pärast juba 4,5 miljonit ehk kolmandik Rootsi rahvastikust.

Rinne liigub meie poole

Näen Eestis igal sammul märke sellest, kuidas ka meil üritatakse liikuda uue normaalsuse suunas. Sooideoloogia on Eestis juba kohal ja ootab vaid soodsat hetke, et end lasteaedades ja koolides maksma panna. „Sugu on nagu rass, seda ei ole olemas mujal kui ideoloogide ning nende järgijate peas,“ kirjutab aastaid soolise võrdõiguslikkuse volinikuna tegutsenud Mari-Liis Sepper. Õpetajatel soovitatakse tegeleda soostereotüüpide murdmisega ja neid kutsutakse vihakõne vastastele koolitustele. Oluline on muuta koolijuhid „sooteadlikumaks”.

Sotsiaaldemokraat Sven Mikseri juhitav välisministeerium maksab Pagulasabi MTÜ-le 72 000 eurot selleks, et Eesti lasteaedade tõstetaks valmisolekut migrantide laste vastuvõtmiseks.

Kaks aastat tagasi tegid sotside esimees Jevgeni Ossinovski ja IRL-i toonane esimees Margus Tsahkna katse hakata välja töötama eelnõu, mille järgi iga Eesti mees saaks õiguse tunnistada ennast naiseks ja naine meheks, ning seda kuni kaks korda aastas. Põhjendusena rõhutasid Ossinovski ja Tsahkna, et sooidentiteedi vahetamise senise korra leevendamine mõjuks positiivselt Eesti välissuhtlusele, „,edendaks demokraatiat, inimõigusi, õigusriigi põhimõtteid ja majandusvabadusi“.

Isamaasse kuuluv võrdõigusvolinik Liisa Pakosta tegi seepeale ettepaneku, et haigekassa peaks hakkama maksma soovahetusoperatsioonide eest.

Ka keskerakondlasest haridusminister Mailis Reps püüab ajaga kaasas käia, seletades Riigikogus, kui hea on see, et juba teise klassi õpikus on pildi peal ka pere, kus on laps koos kahe isaga.

Mu kunagine kolleeg, lastelehe Säde peatoimetaja Kristi Pärn jutustab hommikutelevisioonis, et uus trend on sooneutraalne disain. Kristi seletab, et selle järgi püütakse panna poistele selga kleite ja seelikuid, põlgamata ära ka miniseelikut.

Ma tean, et kusagil on juba sooneutraalsed koolivormid. Ilmselt pole kaugel ka aeg, kui matemaatika ja emakeele kõrval on koolis ka LGBT tunnid.

Aasta tagasi teatas Euroopa Komisjoni migratsioonivolinik Dimitris Avramopoulos ajakirjas Politico, et eurooplastel tuleb aktsepteerida massilist sisserännet kolmandast maailmast kui „uut normi” ning ükski euroliidu osa ei saa jääda homogeenseks ega migratsioonivabaks. „Lõpuks tuleb meil kõigil leppida migratsiooni, mobiilsuse ja mitmekesisusega, mis saab olema uus reegel ja meil tuleb kohandada oma poliitikad sellele vastavaks.“

Alles hiljuti kibelesid president ja valitsus Marrakechi, et anda seal oma heakskiit ÜRO migratsioonileppele. Kõike seda on pikalt ette valmistatud ja nüüd ka heaks kiidetud.

Ma loen Guy Verhofstadi ja Daniel Cohen Benditi 2012. aastal koostatud „Euroopa manifesti“ ja mu käed tõmbuvad rusikasse.

„On tarvis tõelist revolutsiooni, kus Euroopa vabastab ennast natsionalismi hullusärgist ning tervitab taas multikultuursust nagu vanasti,“ deklareerivad Kaja Kallase, Urmas Paeti ja Yana Toomi europarlamendi hingekarjased – , Reformierakonna ja Keskerakonna saadikuid ühendava Euroopa Liberaalide ja Demokraatide fraktsiooni juht Verhofstadt ning Indrek Tarandi roheliste fraktsiooni pikaaegne juht Cohen Bendit – oma 64 lehekülje pikkuses manifestis.

Rahvused ja rahvusriigid kaovad, on vaid eurooplased. Rahvuslikud kultuurid on määratud sulanduma mitmerassiliseks ingliskeelseks ühiskultuuriks.

„Tunnistagem taaskord migratsiooni vajalikkust,“ deklareerivad mõjukad mehed. „Ainult selle abil suudab Euroopa säilitada tulevikus oma jõukust.“ Või: „Talumatu on paradoks, et poliitiliste otsuste tegemise kohaks on ikka veel rahvusriigid. Vaid otserünnak võib meid nüüd päästa. Otserünnak kriisi tegeliku põhjustaja vastu – see tähendab rünnakut rahvusriikide soovimatuse vastu luua tõeliselt ühendatud ja föderaalne Euroopa.“

Verhofstadti ma isiklikult ei tunne, küll aga Daniel Cohen Benditit. Ajakirja Luup peatoimetajana puutusin tolle prominentse saksa-prantsuse poliitikuga Viinis korduvalt kokku. Tänu oma rohelisele taustale uskusin naiivselt, et mul on Euroopa ühe mõjukaima rohelise poliitikuga kerge leida ühist keelt. Paraku ma eksisin.

Enamik tema seisukohti tekitasid minus sügavat võõristust. Cohen Bendit tegeles toona Euroopa põhiseaduse koostamisega. Mäletan, kuidas ta seletas kirglikult, kui oluline selle vastuvõtmine Euroopale oleks. Tema arvates tuleks euroliidu põhiseadust rahvahääletusel mitte toetanud riigid liidust välja heita.
Märgid sellest, et ka Eesti liigub Euroopa manifesti poolt määratletud suunas, on ilmsed. Hiljuti hoiatas hariduse elutööpreemia saanud professor Ülo Vooglaid, et eesti keele nurka surumine ülikoolides on hullem riigireetmine, kui mingisugused Dressenid eales korda on saatnud. Vooglaidu toetab eesti keele professor Martin Ehala, kes maalib lähitulevikust masendava pildi.

„Kümne aasta pärast mahuks eestikeelne kõrgharidus ilusti ära ühte õpetajate seminari, kus saab omandada üldhariduskooli õpetajale vajaminevaid erialasid, natuke psühholoogiat ja kasvatusteadust. Ka osa arstiõppest jääb ilmselt eestikeelseks, sest ega kõik patsiendid oska veel oma tõbede üle inglise keeles kurta.“

Kaob emakeel, kaob ka rahvus. Ingliskeelsele kõrgharidusele järgneb eelduste loomine sellise kõrghariduse paremaks omandamiseks. Algul ingliskeelsed gümnaasiumi lõpuklassid, seejärel ingliskeelne põhikool ning lasteaed…

Kui samamoodi edasi läheb, tuleb hakata poliitkorrektsuse vaimus ka hümni kohitsema. Mis „isamaast, mu rõõmust ja õnnest“ nad seal räägivad?

Eelnevast võib jääda mulje, nagu oleks olukord lootusetu. Ei ole! Kuid selleks, et midagi ette võtta, tuleb tänast olukorda võimalikult ausalt kirjeldada.

Ma tean, et ma ei ole üksi. Ma tean, et ka väga paljud teised mõtlevad samamoodi nagu mina. Alles see oli, kui Tõnis Mägi lausus: „See, mis praegu toimub, tekitab õõva.“

Me peame sellele vastu astuma. Ja me astume!

Rahvusriigi suveräänsus ei ole ajast ja arust. Kunagi laulsime „Peatage Lasnamäe!“ Täna peaksime laulma „Peatage Aafrika!“

Peeter Ernits