Peeter Ernits: kes helistas Ukraina sõja ajal välisluureameti juhile ja ütles: “Mikk, tule peametsnikuks”? 

Esmaspäeval oli Riigikogus menetluses EKRE poolt esitatud arupärimine peaminister Kaja Kallasele Riigimetsa Majandamise Keskuse juhatuse esimehe kummalise määramise kohta, mida iseloomustas tabavalt sõna võtnud Peeter Ernits.

“Jätkame teemal süvariik. Nagu Erkki Koort on öelnud, tippametnike konkursid enamasti on fassaadiks ja otsused tehakse kulisside taga. Ja nüüd jõuame asja juurde. Mikk Marran on kindlasti tubli, edasipüüdlik ja tore mees, kindlasti oskab organisatsiooni juhtida. Ja see, kas ta metsa tunneb või ei tunne, on selles formaadis kõrvaline teema. Oluline on ikkagi, kes helistas sõja ajal Välisluureameti juhile ja ütles: “Mikk, tule peametsnikuks.”?

Maikuu. Välisluureameti juht pidi Aspeni julgeolekukonverentsile minema ja igale poole mujale rääkima, kuidas Eesti valmistub ja aitab Ukrainat. Aga mõtted olid metsas. Ma ei kuulnud, kas ta peaministrit informeeris, et tegelikult teda huvitab mets, aga mitte Eesti välisluure ja julgeolek.

Maikuus, 18. mail oli kuulutus. Kaks päeva hiljem helistas keegi RMK nõukogust ja ütles: “Mikk, peametsaülema koht on vaba. Sitta see sõda.” Kes see oli? Ma olen rääkinud metsameestega ja küsinud, et ei tea, kes see võis olla.

Nad vaatasid mulle nagu lollile otse. Kas sa siis ei tea või? Vaadake, meil RMK nõukogus on üks inimene, kelle nimi on Merike Saks. Tema mees on Välisluureameti endine juht Rainer Saks. Presidendi Kantselei juht, Välisministeeriumi kantsler ja nii edasi. Merike ise on praegu Rahandusministeeriumi kantsler. Perekond Saks teadis: maa põleb Miku jalge alla. Sellest on ajaleht kirjutanud ja on räägitud: omasid ei jäeta. Pehme maandumine leitakse.

Loomulikult kuulutati konkurss, Fontes, 18 kandidaati, esseed ja kõik muu selline. Aga välisluure juhil, kui ta Ameerikasse sõitis julgeolekukonverentsile, oli juba teada: pehme maandumine metsas sõjaajal on kindlustatud. See organiseeritakse, korraldatakse ära. Ja nüüd räägib peaminister sellist, vabandust küll, aga lamba juttu: ei tea, pole huvi tundnud.

Aga see ei ole küsimus metsas, vaid see on – kuidas riik toimib, kuidas valitakse nii-öelda kõrgeid riigijuhte. Ja see, kas ta teab valdkonnast midagi või ei tea, praegusel hetkel ei ole oluline. Minu meelest see Mikk Marrani lugu näitab seda, mida Erkki Koort on väga tabavalt öelnud: konkursid on kulissideks. Lugu ise on väga-väga mage.”