18.11.2021
Peeter Ernits
Riigikogu EKRE fraktsiooni liikme Peeter Ernitsa kõne Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Euroopa Liidu ja Eesti kliimaeesmärgid aastani 2030 – “Eesmärk 55″ saavutamine” arutelul.
Kunagi üsna väga ammu, nõukogude aeg oli veel, mul oli Noorte Hääles oma rubriik “Ainult üks maailm”. Võib-olla mõned mäletavad. Ma rääkisin juba toona iga nädal keskkonnast, kliimast ja kõigest, mis meid ootab. Ja kui ma nüüd kuulen seda rohepöörde õõnsaid sõnu, siis mul on küll üsna õõvastav tunne. Need on loosungid, päevapoliitika, kusagil Brüsselis on otsustatud, von Leyen ja tema kabinet on otsustanud, mis kõik hakkab olema.
Kõik on nagu ilus, aga loodusteadlasena tean minagi ja teate teie, et maailmas ei ole ainult üks kontinent.
Ma jälgisin hiljuti Glasgow sündmusi. Kui vaadata India ja Hiina käitumist, jah, natuke vaiksemalt võtavad, aga kivisöejaamad kerkivad. Ja meie piitsutame siin ennast, räägime, kuidas kaevurid peavad küünetehnikuks minema või kellekski muuks, ja õiglase ülemineku rahast, et see on piisav. Ma olen viimasel ajal väga palju käinud Ida-Virumaal ja sealsete inimestega rääkinud. See number, mida Brüsselist on öeldud õiglase ülemineku summa suuruseks, see naerdakse välja.
Mida see tegelikult tähendab? See, et loodust on vaja hoida ja oleks hea hingata puhast õhku ja lapsed ja lapselapsed elaksid ilusamas maailmas või samasuguses vähemalt – kõik on loosungid. Kes see vastupidist väidab?
Ahti Asmann Viru Keemia Grupist, ma olen temaga väga ühte meelt, et see kiirustades tehtav asi – rohepööre praegu – on ohtlik.
Me viime idapiirilt oma energiatootmise läänepiirile ja seal siis Sõrve ja Saaremaa inimesed saavad teha merre külvatud hiidtuulikute taustal loojangul selfisid. Aga samas meil ei ole tehnoloogiat, et salvestada seda elektrit, kui nad mingil hetkel tootma hakkavad.
Eesti rahval on selline ütlemine, et ei maksa sülitada vanasse kaevu, kui uus valmis ei ole. Aga tegelikult me oleme seda teinud. Me räägime kõigest, mis tuleb – rohepöördest, tuulikutest… Tegelikult ei ole ühte ega teist, aga kaevu on juba korralikult sülitatud.
Šveits tegi referendumi, nagu ta tihti teeb ja ütles, et meie panus globaalsesse nö soojenemisse on väga väike, vist oli 0,1%. Seal kukutati läbi valitsuse rohekava plaan. Meie oma panus on neli korda veel väiksem kui Šveitsil, aga meie läheme uljalt edasi.
Tegelikult meil ei ole ju mandaati kellelgi siin, ei vasakul, paremal, keskel, ühelgi erakonnal. See mandaat tuleks hankida alles ja alles siis rääkida.
Keskkonnakomisjoni liikmena olen loomulikult ka mina kogu aeg nende teemade sees ja arutan. Aga ma näen – need on jälle need loosungid. Ja hirmutamine.
Vaatame tänast päeva. Kui Ursula von Leyen oma komisjoniga tuli, siis prognoositi, et 2030-ndaks aastaks tõuseb süsihappegaasi hind 52 euroni
Kümne aasta plaan oli see, kümne aasta plaan, vanasti oli viis aastat. Poole aastaga tehti ära, 60. Aga mis täna on? Taas rekord– 67. Järelikult, kõik need arvutused Euroopa Komisjoni praeguse juhi ja tema meeskonna poolt, on vastu taevast lennanud.
Me oleme arutanud ka keskkonnakomisjonis, et tegelikult tuleks vaadata ümber kogu see süsteem. Nagu ma aru saan, Brüsselis ja mujal sellega juba tegeldakse.
Nii, et need rohelised uidud, millega on välja tuldud, on meid lükanud praegu käpuli. Eelkõige peame mõtlema seadusandjana oma rahvale. Nii nagu Šveits, nii nagu Poola, nii nagu Ameerika Ühendriigid, kõik riigid, normaalsed riigid. Rahvale, mitte loosungitele. Meie osa globaalses selles nö mürgis, kui me räägime kasvuhoonegaasidest, on 0,025%.
Tänane seis on jah 67 eurot tonnist. Viimase kuuga on tõusnud viiendiku võrra ja viimase aastaga 2,5 korda. Ja ega mingit müüri Euroopa ja Aafrika ja Aasia vahel üles ehitada ei ole võimalik. Migrantide jaoks tõesti võib-olla kusagil viiemeetrise või ehitame kümnemeetrise, aga kasvuhoonegaasidele sellest tolku ei ole. Kuuni me seda müüri ei saa ehitada ja isegi siis pole sellest tolku.
Nii et tegelikult peaks mõtlema kainelt, eriti meie siin, seadusandjad, ja eelkõige mõtlema, kuidas seda rohepööret teha. Kordan, loomulikult me peame keskkonna peale palju rohkem mõtlema, kui me mõtleme, aga samas me peame mõtlema ka ja eelkõige oma rahvale, eestlastele, eestimaalastele, kes siin elavad, mitte tormama ilusate roheliste loosungitega, mis kahjuks on täna üsna õõnsad.