Peeter Ernits: Kui palju sõjapõgenikke me suudame oma inimesi kahjustamata vastu võtta?

Tänahommikune jutuajamine sotsiaalkaitseminister Signe Riisaloga pani õhku ahmima. Juba lähimad kuud panevad meid proovile, kui palju sõjapõgenikke suudame oma inimesi kahjustamata vastu võtta ja kas me edaspidi ka rahvusriigina jätkata suudame.

„Balti riigid on väga atraktiivsed,“ kinnitas täna hommikul Toompea lossis meie fraktsiooniga kohtunud sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Atraktiivsed eeskätt siin elava suure venekeelse elanikkonna pärast.

Eesti on vaba riik ja kõik, kes piirile jõuavad, võetakse meil lahkelt vastu. Söödetakse kõht täis ja kellel öömaja pole pannakse hotelli elama. Peale ankeedi täitmist ja sõrmejälgede andmist avanevad tulijatele needsamad õigused, mis meilegi, kes me siin seni elanud oleme. Tulijatele hakatakse soovi korral maksma kõikvõimalikke toetusi.

Kuna lõviosa saabujatest tulevad Harkovist ja Kiievist – ehk suurlinna elanikud –, siis langeb põhiline surve Tallinnale. Hommikuse seisuga on Eestisse saabunud 23 883 sõjapõgenikku.

Enamik sõjapõgenikke on noored naised, 40 protsenti aga lapsed. Kuigi valitsus prognoosis pensionäride hulgaks 20 protsenti, on neid saabujate seas seni vaid 5 protsenti.

Esimese kuu saavad põgenikud hotellis elada, seejärel püüab valitsus nad alalistesse elupaikadesse suunata. Pagulasabi pakub hetkel 2600 vaba korterit. Sotsiaalministeerium omakorda otsib teisi võimalikke elupaiku olgu nendeks või tühjalt seisvad koolimajad.

Sestpeale peaksid hakkama sõjapõgenikud hakkama ise tööl käima ja ise oma elamise eest ka maksma. Kui reaalne see on, on mõistagi iseasi.

Sotsiaalkaitseminister Riisalo kinnitas, et ehkki riigikantseleil on olemas neli erinevat stsenaariumit – esimene 10 000, teine 30 000, kolmas 60 000 ja neljas 90 000 pagulase tarvis –, arvestab valitsus juba praegu 100 000 pagulase saabumisega. Sajast tuhandest saabujast 40 000 on lapsed.

Need jagunevad omakorda veel kaheks: kuni 7-aastaseid on 16 000, 8-18-aastaseid aga 24 000.
Valitsuse stsenaariumi järgi tuleb 24 000-le ka sobiv kool leida.

On kolm võimalust: lapsed pannakse kas eesti või vene koolidesse või luuakse neile eraldi ukrainakeelsed klassid ja/või koolid.

Otsuse, millisesse kooli oma laps panna, langetab reeglina ema. Kuna aga enamiku saabujate emakeel on vene keel, võib oletada, et tahetakse õppida just vene keeles.

Kuna enamik saabujaid on kahest suurest linnast – Harkovist ja Kiievist –, tahetakse oma laps panna just Tallinna koolidesse. Arvestades, et Tallinna koolides õpib umbes 40 000 õpilast, tähendab 24 000 lisandumine erakordselt suurt väljakutset, eriti veel pealinna venekeelsetele koolidele.

Kuid väljakutsed on kolossaalsed mitte üksnes haridussüsteemile, vaid ka sotsiaal- ja tervishoiule.
Saabujate tervise eest hoolitsemiseks tarvis 60 uut perearsti, reaalsed võimalused piirduvad parimal juhul vaid kuuega.

Sotsiaalkaitseminister Riisalo kinnitas, et kõik see läheb väga palju maksma. Ainuüksi sotsiaaltoetusteks läheb 130 miljonit, laste pearahaks kulub järgmine 120 miljonit, toiduraha siia hulka veel ei kuulu.

Peeter Ernits
Riigikogu liige (EKRE)