Esmaspäeval Riigikogu vabas mikrofonis esinedes rääkis saadik Peeter Ernits kaks tõestisündinud lugu: siia mobilisatsiooni eest põgenenud vene mehest ja ukraina naistest, kellele soovitati siin kõike aktiivselt nõuda.
“Ma käisin vahepeal istungi ajal õues oma auto juures ja mingi kolmekümnendates mees, prillidega, soliidne, palus pildistada teda vene kuplikiriku ees. Ma tulin talle vastu. Siis ta ütles, et kas saaks pildistada ka selle maja ees. Palun väga, pildistasin. Me rääkisime inglise keelt. Aga mingi aktsent oli tal ja ma küsisin, kust ta pärit on. Ta ütles, et Tverist Venemaalt. Ma küsisin, mis sa siin teed, ja läksime vene keelele üle. Ta ütles: kuhu ma peaks minema, ma ei taha mobilisatsiooni minna, kuhu ma lähen, kas Saksamaale või mis saatkonda? Ma ütlesin, et ma ei oska sind küll aidata, et sinusugused on siin palju. Viimasel nädalavahetusel juba mingi 4000–5000 on tulnud, kuigi me oleme keelanud Vene turistide ja Vene kodanike sissevoolu. Hulk aega rääkisime. Ja vaene-vaene mehike, viisaka väljanägemisega, kusagil ta võib-olla jalutab praegugi meie parlamendi ees ja mõtleb, mida teha. Igal juhul Tveri ja oma töökohale tagasi ta ei lähe. Naine ja ämm ja kõik ütlesid, Igor, kao siit nii kaugele kui võimalik.
Mida ma tahan öelda, on see, et viimastel nädalatel on vene keel muutunud Tallinnas palju levinumaks kui enne. Ja mitte ainult vene keel, vaid teatud kerge aktsendiga, mis ei ole see päris kohalike vene keel.
Teine juhtum, mida ma kirjeldan. Neli Ukraina naist, madalamad kui muru, sõidavad bussis ja üks hakkab rääkima kellegagi. Ja see keegi hakkab soovitama, mida teha. Selleks, et ülejäänud kolm naist kuulaks, pani ta valjuhääldi peale. Ja mida see soovitaja teisel pool soovitas? Ta ütles karmi häälega: “Vam dolžnõ, oni objazanõ, võ imejete pravo trebovat.” Tõlkes: nad peavad, nad on kohustatud ja teil on õigus nõuda. Selle peale Ukraina naised ajasid selja sirgu ja ütlesid: “Nam dolžnõ, oni objazanõ, mõ imejem pravo trebovat.”
Lugesin hiljuti Ungari välisminister Peter Szijjarto ütlemist: Ungari võimud ei taha panna ungarlasi maksma konflikti eest Ukrainas, millega meil mingit pistmist pole. Ukraina on Ungari naaberriik, seal on ungarlasi 92,3%. Ja Ungari ajab natuke teist poliitikat kui meie. Ükskõik mida meil Ungari kohta ja Ungari juhtide kohta praegu öeldakse, aga mulle tundub, et nad tegutsevad oma riigi ja oma rahva huvides, olles samal ajal ka Ukraina naaberriik. Ja ma arvan, et ka meie peaksime rohkem mõtlema eelkõige oma rahvale, mitte mingile kaugele sõjale, rääkides veel, et see on meie sõda. Meie sõda on siis, kui Eestile kallale tungitakse.”
Allikas: stenogrammid