04.01.2023
Peeter Ernits
EKRE Riigikogu saadik Peeter Ernits kirjutab sotsiaalmeedias sellest, millisena oleks tema tahtnud kuulda president Alar Karise aastavahetuskõnet.
“Hea Eesti rahvas!
Rahvusvahelise Valuutafondi, Maailmapanga, OECD või Kielis asuva Maailmamajanduse Instituudi raporteid lugedes selgub, et Eesti on võtnud Ukraina sõjapõgenike vastuvõtul oma õlgadele kõige suurema koorma.
Ühegi teise riigi elanike arv pole tänu Ukraina põgenikele lõppeval aastal nii palju kasvanud, kui meil. Tänaseks juba 5 protsenti.
Kui rikas Euroopa Liit kulutas sel aastal pagulaste vastuvõtuks 0,2 protsenti oma SKT-st, siis meie oleme teiega kulutanud juba 1,1 protsenti, ehk viis korda rohkem.
Ukrainat vapralt aidates näitame, et meil, eestlastel, on süda õiges kohas. Siiras tänu kõigile aitajatele!
Samas pean ma Eesti riigipeana ütlema, et nüüd, kui oleme andnud Ukrainale kõik, mis meil anda on, on meie mõõt täis. See aga tähendab, et Ukrainat edaspidigi aidates peame vaatama, et meie enda paat suures abistamise tuhinas põhja ei läheks.
Pöörase hinnatõusu aasta
Head kaaskodanikud!
Lõppev aasta oli pöörase hinnatõusu aasta. Eriti meeletult kasvasid energiahinnad, kuid sellest hoolimata vasardab meil kuklas ometi teadmine, et elektrit ja maagaasi ei pruugi sellegipoolest iga hetk olemas olla.
Kuid veelgi raskemad ajad seisavad ees. „Hüvasti odav raha,” ennustab Swedbank.
Järgmistel kuudel muutub meie inimeste rahaline olukord veelgi kehvemaks ja oma palgast äraelamine järjest keerulisemaks. Tuleval aastal on giljotiini all lihtsa inimese pea.
Energiakriisi tunnevad oma rahakotis kõige teravamalt ahjuküttega majapidamised, sest valitsus neile puidu hinda ei hüvita.
Hullud ajad on saabumas muudeski valdkondades.
Rail Balticu trassi muldkeha rajamiseks tuleb järgmisel aastal avada suurel hulgal uusi liiva- ja kruusakarjääre ning paemurde. Kui tänavu vajas Rail Baltic 0,1 miljonit m3, siis järgmisel aastal juba 25 korda enam, ehk 2,4-2,8 miljonit m3.
Hea rahvas, kopp lüüakse maasse ka paljude teie kodude naabruses, kes te seni rahus ja vaikuses olete elanud, sest Rail Balticu raudtee valmisehitamine on üks meie suurematest riiklikest prioriteetidest.
Viljakad põllud sööti?
Maaülikooli endise rektorina on mul valus kuulda, et rohepöörde täitmiseks tuleb hulk Eestimaa viljakast põllumaast sööti jätta. Ja seda oludes, kus me ei suuda ise oma rahvast ära toita.
Suveräänse riigina peame suutma seda teha. Eesti julgeolek ei tohi põhineda võõral toidul, sest kriisi ajal muutuvad varasemad kokkulepped tühiseks, kuna siis keskendub iga riik eeskätt oma rahva päästmisele.
Kõik me mäletame, mis juhtus vaktsiinide tellimisega.
Meie elukorraldus peab olema senisest palju rohelisem, kuid rohepöörde tulemusena ei tohi me Eesti majanduse konkurentsivõimet karvavõrdki kahjustada ja oma inimeste elujärge halvendada.
Kuidas hoida eestlust?
Vabariigi presidendina ei saa ma kuidagi mööda põhiseaduse preambulisse kirjutatust, et peame tegema kõik endast oleneva, et meie rahvas, keel ja kultuur säiliksid läbi aegade.
Kuna eesti rahvas on väike ja eesti keelt rääkivate inimeste arv piiratud, tähendab see meilt pidevat pingutust.
Lõppeval aastal suutis Riigikogu astuda aastakümneid oodatud sammu, mis peaks viima olukorrani, et viimaks valdavad kõik meie koolilõpetajad eesti keelt.
Samas on rahvaste rändamise tõttu eesti keele kasutusala pidevalt ahenenud. Seetõttu aga muutuvad lõimumisalased jõupingutused mõttetuks ning soov eestikeelsele haridusele üleminekust tuleb taas maha matta.
Liiga palju ametnikke
Meil on väga palju ametnikke. Mida nad teevad?
Märkimisväärne osa ametnike ajast kulub sellele, et sobitada Eesti tänast reaalsust Euroopa Liidu programmidesse ja meetmetesse kirjapanduga. Kui ei ole oma raha, siis võõra kasutamisel on ka võõra reeglid, ning kui pole suutlikkust neid reegleid muuta, ei ole muud võimalust, kui neid järgida.
Kas kogu see kuhi iga päev toodetavaid õigusakte, strateegiaid, arengukavasid ja aruandeid on ka tegelikult meile vajalikud? Riigisüsteemi inimestega kohtudes kuulen ma, et aeg ja energia läheb kõikvõimalikele asendustegevustele.
Vähe sellest. Avaliku teenistuse konkursid on tihti formaalsed. Inimene, kes ametikoha lõpuks saab, on konkursi alguses tegelikult otsustajatele teada.
Ametkondades vohab mõttetu salastamine. Näiteks endise haridusministri koroonatestide uurimise tulemused salastati lausa 75 aastaks.
2015. aastal ütlesin riigikontrolörina, et vähendades ametnike arvu 15 protsendi võrra, hoiaksime kokku 300 miljonit eurot. Kahjuks jäi see hüüdjaks hääleks kõrbes. Lõppeva aasta jooksul on ametnike arv hoopis 1279 võrra kasvanud.
Vajame restarti
Armas rahvas!
Kriitilisel ajal vajame rohkem kui kunagi varem kainet meelt ja ühtehoidmist. Ja kriitilisel ajal on õige aeg langetada raskeid otsuseid, neid, mille kohta rahulikel aastatel on arvatud, et aega on küll.
Siit tõuseb minu uue aasta soov: oleme nõudlikud. Oleme nõudlikud iseenda vastu ja nende vastu, keda märtsi alguses valime oma riiki juhtima. Ärme lase valimiskampaanial hääbuda sõnade ja lubaduste näilisusesse, vaid vaatame nõudlikult millega nad seni on hakkama saanud.
Viisteist aastat tagasi lubati meile, et oleme täna Euroopa viie rikkaima riigi seas. Tegelikult oleme täna viie viimase seas.
Tänane peaminister Kaja Kallas lubab, et Eesti on kindlates kätes. Samas on Eesti tema juhtimisel hoidnud juba aastapäevad enda käes Euroopa inflatsioonirekordit. See aga tähendab, et siinne euro on odavam kui kusagil mujal Euroopas, ja et selle eest saab kõige vähem kaupu ja teenuseid.
Stagnatsiooni ja salastamist on näha igal alal.
E-valimiste tõsiseltvõetavust pole suudetud tänaseni kontrollida ja venestamise laine rullub võimsamalt, kui vihatud Karl Vaino valitsemisajal üle isamaa.
Hea eesti rahvas, ma ei saa lubada teile midagi muud, kui verd, higi ja pisaraid.
Eesti vajab korralikku restarti.
Lootusrikast uut aastat kõigile!”