Teisipäeval toimus Riigikogus väliskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu, kus EKRE poolt võttis sõna ka Peter Ernits.
“Ma ei ole välispoliitika asjatundja, aga mõned asjad on mind kõvasti ärritanud ja ma olen hoidnud neil silma peal. Kui praegu ma kuulsin lugupeetud välisministrilt, et ta kohe siit lendab Washingtoni, aga mitte Moskvasse, et viimane kord rääkis ta (Venemaaga – toim.) aasta tagasi, ja arvestades olukorda, kui meile öeldakse, ja ka Washongton ütleb, et homme hakkab sõda, siis ma küsin: mis toimub? See ei ole minu meelest normaalne.
Ma lugesin lugupeetud välisministri eelmise aasta sõnavõttu, 16. veebruar oli toona. Ta rääkis, kuidas me oleme julgeolekunõukogus ühe pealäbirääkijana Afganistani rahuprotsessi teemal tööd teinud. Aga mis tegelikult toimus?
Praegu ei olnud ühtegi sõna sellest, mis toimus eelmisel aastal. Eesti välispoliitika totaalne läbikukkumine toimus! Praegune presidendi sisenõunik Toomas Sildam on öelnud, et kui see pole ebaõnnestumine ja läbikukkumine, mis asi see siis on. Seda ütlen ka mina.
Ma jälgisin huviga, mis toimus Afganistanis. Ma olen seal käinud korduvalt ja mulle läheb see maa korda. Jaanipäeva eel oli esimene signaal, kui 300 Afganistani armee sõdurit pages Tadžikistani. Ma jälgisin iga päev rohkem kui mõnda muud riiki, et mis seal toimub. 6. augustil langes esimene provintsipealinn, ja 15. augustil Kabul. 11 päeva, ja president Ashraf Ghani põgenes dollareid täis tuubitud helikopteriga Tadžikistani.
Aga toonane Eesti president oli veel aprillis maailma viimase riigipeana Kabulis, vandus truudust mehele, kes põgenes dollareid täis helikopteriga minema oma maalt. See on läbikukkumine! Ma olen kohtunud ka Afganistani armee ja politsei juhtidega omal ajal, mulle näidati neid polügoone ja mis seal toimus? Täielik pakasuhha! Teine Afganistani sõda, taas läbikukkumine – oli esimene ja nüüd teine. Ja praegu lugupeetud välisminister – ei poolt sõnagi sellest. Piinlik!
Me oleme usaldanud oma kolleege, oma võitluskaaslasi, neidsamu, kuhu nüüd lugupeetud peaminister kohe sõidab siit. Staabiülemate komitee esimees Milley märkis vahetult enne neid sündmusi, et pole mitte mingeid märke, et Afganistani armee ja julgeolekujõud alistuvad. Samas Washington Post kirjutas juba mõni aasta tagasi, luureraportitele tuginedes, mul on isegi väljalõige olemas, et kõik märgid näitavad, et enamik asju on läbi kukkunud. Sellest hoolimata jätkati rahvale kärbeste päheajamist. Ja mitte ainult Ameerika rahvale, vaid ka meile. Ja Eesti välispoliitika – ma küsin, mida Välisministeeriumis ametnikud teevad seal, nemad on ju kohapeal?
Või tuleme nüüd tagasi ja läheme edasi Aafrikasse, Malisse. 9. detsembril hääletas parlament Mali missiooni pikendamise poolt. Mina ja mu 16 kolleegi hääletasime vastu. Täna ma kuulen, et see missioon on läbi kukkunud ja meie poisid luuakse tagasi. 44 kolleegi parlamendist hääletas missiooni pikendamise poolt. Aga läheme tagasi: 27. septembril tuli valitsus, kus ka välisminister on ametis, välja ettepanekuga pikendada missiooni. Ja päev enne, 26. septembril ÜRO Peaassamblees esines Mali hunta juht Choguel Maïga. Ta ütles: Prantsusmaa on meid reetnud, meie lootus on Venemaal.
Muuseas, peaminister Maïga valdab vabalt vene keelt ja ma olen korduvalt öelnud, et ta oli kunagine IT-minister, Moskvas õppinud ja nii edasi. Ja, muuseas, riigipöörajate juhid, nende lähimad võitluskaaslased, olid vahetult enne Moskvas väljaõppel. On ammuilma selge ja Välisministeeriumil peaks ka olema selge, et Venemaa võtab Aafrikas kunagise külma sõja aegsed positsioonid sisse, juba ammuilma. Sudaan, Mosambiik, Kesk-Aafrika Vabariik, Burkina Faso ja nii edasi. Kesk-Aafrika Vabariigis, CNN-i fotodel ma olen näinud, on inimesed, kannavad särki … Wagner. Ja Banguis on juba pikka aega kesklinnas ausammas, pronksskulptuur, mida Välisministeeriumi ametnikud võiksid teada, kus on neli sõdurit, naine kahe lapsega, selja taga Wagneri poiste nägu. Ja meie siin pikendame, vannume truudust prantslastele. Ja ikka pikendame seda kõike. Piinlik on!
Mis Aafrikas tegelikult toimub: Välisministeerium võiks teada, et Vene mõju tõepoolest on juba pikka aega seal tugevnenud. Veebikanalites õhutatakse läänevaenulikkust. Wagneri sõdureid peaks Malis olema praegu juba kusagil 700 – ja siis, kui me arutasime missiooni pikendamist, oli kaitseminister siin ja ütles, et tal pole aimugi sellest. Meie teadsime. Aga valitsus ei teadnud sellest asjast.
Aga mida kokkuvõtteks? Aitäh sellise ettekande maha lugemise eest, mida ma olin enne lugenud, lugupeetud välisminister. Mõned sõnad ei läinud kokku sellega, aga mingisugune loomingulisus võiks olla. Oleksin tahtnud rääkida ja kuulda reaalsetest asjadest. Kui homme hakkab sõda, siis oleks tahtnud ausat arutelu sellest, mis tegelikult toimub, millised on meie võimalused ja kui palju me oma peaga peaksime mõtlema ja vaatama ringi, mitte lugema siit maha ilusat teksti enne Washingtoni lennukile istumist.”