11.02.2022
Peeter Ernits Riigikogus
Neljapäeval Riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni rakendamine” arutelul võttis sõna EKRE saadik Peeter Ernits, kelle sõnutsi vaadatakse kodanikuühiskonda ja selle probleeme liiga lihtsustatult ja ühekülgselt.
“Ma ei ole põhiseaduskomisjoni liige ja valmistusin rõõmuga sidusa Eesti arengukava ja kodanikuühiskonna nendel teemadel rääkima. Ja nüüd kuulen siin, hea kolleeg ütleb, et tegelikult me tahtsime rääkida annetamisest. Tore on, aga siia pandi kirja hoopis teine jutt. Nii et ma lähtun sellest programmi tänase päevakorra pealkirjast, mitte annetamisest. Räägime mõõdikutest, see on väga tõsine dokument, mis kirjeldab reaalset elu nii Eestis kui ka eestlasi, kes on väljaspool Eestit, nendest, kes tulevad siia jõuliselt ja arvukalt juurde, ja Eesti ühiskonna stabiilsuse säilitamisest.
Mis tegelikult toimub? Siinsamas sidusa Eesti arengukavas on öeldud, et Eestis elab palju erineva keele ja kultuuritaustaga inimesi ning tulevikutrende arvestades muutub Eesti üha mitmekesisemaks. Praegune olukord on tegelikult ju selline, kui omal ajal, mäletate, kui kirjutati see laul “Peatage Lasnamäe!” Ma ei tea, mida tuleb praegu peatada ja kes uue laulu kirjutab.
Samasugune olukord on tänagi, aga sellest palju ei räägita. Aga kuidas selle uue Lasnamäega hakkama saada, kui ta kusagil kerkib? Ja kui nad räägivad sootuks muud keelt või erinevaid keeli, on erineva nahavärviga sellel uuel Lasnamäel ja nii edasi. Selle üle peaks palju tõsisemalt rääkima ja arutama praegu.
Või teine asi: kuidas hakkama saada väljaspool Tallinna? Eile varahommikune riigieelarve kontrolli erikomisjoni kinnine istung oli minu jaoks šokeeriv, aga olles sellega pikalt kokku puutunud, polnud ma mitte üldse üllatunud. Kiire internet igale poole, sinna, kus on nii-öelda turutõrke piirkonnad. Ilus nimi: turutõrke piirkond. Enamik Eestist ongi turutõrke piirkond. Tuleb välja, et plaan oli, et 2020. aastaks oleks pidanud valmis olema.
Ja nüüd varsti, kui see raport avalikuks tuleb, võib igaüks lugeda seal, et kümme aastat läheb veel juurde, aga ei ole kindel, et ka kümne aastaga saab. Ja see tähendab seda, et need vanaema Mariad või Martad või kõik teised, onu Jürid ja Jaanid, kes elavad siin‑ ja sealpool, nii-öelda turutõrkega piirkonnas, neil on väga raske, teed on kohati olemas, mitte kõige paremas seisus, aga need e-teed ei ole ikka jõudnud sinna ja ei tea, millal jõuavad.
E-riik, Taavi Kotka ja kõik see seltskond on ajanud täielikku jama. Pole korraldanud, on rääkinud ilusaid sõnu ilma mõjuanalüüsideta ja tulemus on käes. Tegelikult meil ei ole ju sugugi suur riik ja võiks omavahel arutada ja olla ausad, kuidas lood tegelikult on.
Aga kui nüüd tulla tagasi selle kodanikuühiskonna juurde. Ma vaatasin paari artiklit, mida on siin kirjutatud. Kari Käsper kirjutas ühe ilusa artikli, aastaid on natuke möödas, “Eesti mõttetu kodanikuühiskond”. Paljud vabaühendused ehk kolmas sektor on kolmas sektor vaid nime poolest, sest neist on saanud meie õhukese riigi käepikendus, riigi poliitika ja tahte elluviija. Paberil on kõik ilus, nii nagu ka paljud muud asjad, seesama pabergi või dokument või arengukava nagu ka paljud teised, aga tegelikkus on hoopis teine. Ja sellega me valetame iseendale ja kujutame ette, et see on kodanikuühiskond, aga tegelikult nad on riigi ülalpidamisel, õnneks mitte kõik.
Aga kõige naljakam on see, et need nii-öelda vabaühendused, kes on riigi palga peal ja riigi käepikendused, tulevad ka riigi vastu võitlema ja õiendama. See on selline libavabaühenduste kaskaad. Tanel Paas on samuti kirjutanud väga hea artikli “Sõnakamad vabaühendused on riigi ülalpidamisel”. Siin pole midagi uut. See tähendab seda, et riik on meil õhuke, tubli, miks mitte õhuke. Teine asi, kas ta peab nii õhuke olema?
Need ühendused on nii-öelda riigi projektipõhised. Ülesannete lahendamine ja poliitika kujundamine toimub nende libavabaühenduste kaudu, kes näiliselt on demokraatia alustala, aga tegelikult pole, ja kas see nii peaks olema, selle üle oleks ammu aeg arutada.
Ja samas jälle mind iga aasta lõpp ärritab, kui tuleb jälle “Jõulutunnel”. Teades ja vaadates ka Eesti riigi kulusid tervishoiule ja nii edasi, kui hakatakse “Jõulutunnelis” pisarat välja meelitama: annetege, annetage! Meditsiinitehnika ja muu selline. Tore on tõesti annetada ja paljud inimesed teevad seda ja siiralt teevad seda. Aga see peaks olema suuresti riigi ülesanne.
Kolleeg rääkis siin õigesti, ütles, et Hille Tänavsuu fondi ja nende rahade kogumine on suuresti sundseisus, et nende uute ravimite, mis võiksid elu pikendada, juurutamine Eestis võtab väga palju aega – rohkem, kui vaja oleks, ja muud ei jää ülegi. Aga see on jälle vähene paindlikkus, jäikus. Ja müts maha inimeste ees, kes on tõesti sinna panustanud.
Aga õnneks ei ole kõik nii mustvalge. Martin Villigu esinemine siin näitas, et on selliseid tublisid inimesi, kes teevad, panustavad rohkem kui igaüks tavaline. See, et meil võivad olla poliitilised erimeelsused – peabki olema niimoodi. Aga peaks olema võimalik ka rääkida ja mitte sildistama, kes on nats ja kes ei ole nats. Eesti on suht väike ja meid ei ole eriti palju. Nii et oleks oodanud laiemat diskussiooni või vähemalt edaspidi, Toomas ja kolleegid, võiks sõnastada teema nii, nagu te ise arutasite, et ka ülejäänud meie teaksime, millest jutt tuleb.”