10.12.2021
Riigikogu saadik Peeter Ernits.
EKRE Riigikogu saadik Peeter Ernits ütles neljapäevase kõrgharidusteemalise arutelu järel, et tõenäoliselt ei muutu sellest midagi, kuigi jutud on kõlavad.
“Uus president Alar Karis on öelnud, et eesmärk peaks olema tark ja haritud rahvas. Kõik peaks sellega nõus olema. Aga need tänased küsimused, mida rektor Asser näiteks küsis: miks õpetajate õpetamine on vähem väärtustatud kui õpilase õpetamine koolis? Miks pooled doktorikraadiga nooremad õppejõud saavad tunnis alla 10 euro? Miks, nagu Margit Sutrop siin ütles, enamikul tudengitel on väsinud nägu peas, kui nad tulevad? Neljas küsimus: miks enamik kaugetest riikidest pärit üliõpilasi õpib Eesti maksumaksja kulul?
Neid küsimusi võiks veel olla. Aga piisab nendest. Tegelikult see näitab, kuidas me vaikselt, aga kindlalt triivime eemale Eesti põhiseaduse preambulis sätestatud sõnadest või deklaratsioonist, milleks Eesti riik üldse on: eesti rahva, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade. Me liigume vaikselt, aga kindlalt ingliskeelsesse maailma. Me liigume vaikselt, aga kindlalt ka Euroopa Liidus föderaalriigi suunas, kui vaadata Saksa uue valitsuse, Euroopa suurima riigi nii-öelda dokumente. Me liigume sinna, mis tegelikult ei tohiks meie eesmärk olla. Emakeelset kõrgharidust saab ainult 50 keeles, aga maailmas on keeli palju-palju rohkem ja riike. Me ei saa sellega kuidagi nõus olla.
Kolleeg Lotman ütles väga tabavalt, et eile vastu võetud riigieelarve on häbiväärne ja koalitsiooni saadikute, lugupeetud kolleegide käitumine jesuiitlik. Jesuiitlik! Mäletate, seesama, tuletan meelde ainult seda parandusettepanekut nr 22, mille sisu oli, et ülikoolid ei muutuks kiirendatud korras ingliskeelseks, et oleks võimalik natukenegi seal töötavate eriti nooremate õppejõudude palka tõsta. Eesmärk oli 20 miljonit. Aga see võlg viimase seitsme-kaheksa aastaga on 100-miljoniline. Viiendik!
Aga mis juhtus? 58 koalitsioonisaadikut vajutasid punast nuppu. Ma ei saanud küsida kõrghariduse toetusrühma juhilt Margit Sutropilt, aeg lihtsalt tuli enne, et ka tema oli see, kes vajutas punast nuppu. Ja praegu räägib rõõmsalt siin õiget asja. Aadu Mustale ma tegin natuke liiga, vabandan, kuna tema punast nuppu ei vajutanud. Teda lihtsalt ei olnud siin. Põhjust ma ei tea. Aga nii see on. Ilusad jutud, aga käitumine ja tegevus hoopis teine.
Haridusminister ütles siin põhjenduseks samale küsimusele, et katteallikat ei olnud märgitud või polnud õige katteallikas. Aga nüüd me jõuame selle praeguse riigieelarvega sinna. kuhu ta on jõudnud, ja sealt ongi neid väga keeruline leida. Ta on sellise paksu üldistuse ja salastusega kaetud ja ongi raske öelda, kust koha pealt võtta. See on reaalsus.
Meil on olemas mitmesugused kokkulepped: riigikaitse 2% ja nii edasi. Haridusleppest räägitakse praegu, aga roheleppest, mille kurje vilju tajub iga eestimaalane või vähemalt suurem osa, ka ülikoolid oma elektriarvetel, sellest ei ole me rääkinud või on väga vähe räägitud, aga arvestuste järgi see tähendab ka vähemalt 2% SKT-st. Nii et riigikaitsele kaks, roheleppele ja suurele rohepöördele ka vähemalt kaks protsenti. Haridusleppest ei hakka praegu rääkima. Fookus on paljudes meile väga olulistes asjades Eesti riigis paigast ära. Väga paljudes asjades!
Tulles tagasi Eesti riigi mõtte juurde, milleks sellesama eesti rahva, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, tuletan midagi meelde. Uue valitsuse tulekuga likvideeriti rahvastikuminister, likvideeriti rahvastiku probleemkomisjon, mis peaks tegelema kõige olulisema asjaga: kuidas suurendada eestlaste arvu, ning teiselt poolt see keeleasi ja hariduse asi, mida me praegu arutame. Nii et paljud asjad on paigast ära meil siin ja raha on igal pool vähe. Eelarve on 13 miljardit. Samas meie laenukoormus on jätkuvalt Euroopa Liidus kõige madalam, kõige-kõige madalam.
Me piitsutamine ennast, räägime ilusaid sõnu. Ma lõpetan akadeemik Aaviksoo sellise tsitaadiga, mis ütleb ilusti: need ilusad ontlikud ja poliitkorrektsed konsensusdokumendid, kus kõik tähtsad märksõnad on ilusti ritta seatud, tegelevad suuresti näivuse loomise ja kõigile meeldimisega. Ja seegi arutelu on siin, nagu te teate, küll riiklikult tähtsa küsimusena, aga otsust vastu ei võeta. Tulevad uued asjad, tähtsad asjad, otsust vastu ei võeta. Ja nii me loksume edasi.”