09.02.2021
Peeter Ernits
Täna lükkasid Reformierakond, Keskerakond, sotsid ja Isamaa saadikud tagasi EKRE eelnõu, mis soovis küsida rahvalt referendumil arvamust, kas Eesti presidenti võiks valida rahvas. Avaldame sel puhul EKRE saadiku Peeter Ernitsa 2015. aastal ilmunud artikli, mis juhib tähelepanu, kuidas Riigikogu on korduvalt presidendi otsevalimise eelnõusid prügikasti saatnud.
Presidendi otsevalimise takistamine riigiisade poolt on rahva kastreerimine, tunnistas põhiseaduse koostajate hulka kuulunud armastatud luuletaja Hando Runnel. Täna on seda taas põhjust meeles pidada. Head kolleegid Riigikogust teevad seda täna taas.
Riigikogu verivärske liikmena nägin juba esimesel tööpäeval, kuidas meie parlament töötab. Enne kui pettunud põllumehed oma traktoritega Toompea lossi esise platsi ummistasid ja president sügishooaja avatuks kuulutas, oli põhiseaduskomisjon, mille liige ma olen, presidendi otsevalimise eelnõule vee peale tõmmanud. Selleks kulus vaid veerand tundi.
„Seaduse rakendamiseks vajalikud kulud on käsitlemata,“ alustas kutsutud noorsand justiitsministeeriumist minister Urmas Reinsalu vastust ette lugedes.
„Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et seaduse muudatus suurendab riigieelarve kulusid. Sellekohane konstateering ei ole piisav. Eelnõule hinnangu andmiseks tulnuks eelnõu seletuskirjas välja tuua ka eelnõu rakendamisega seotud rahalised arvestused ja põhjendused, samuti kulude ulatus ja katteallikad.“
Kuna valitsus eelnõud ei toetanud, tegid seda ka minu kolleegid.
Ma olin nördinud, kas niimoodi käibki rahva soovidega arvestamine? Suur osa rahvast on homoabielude vastu, aga Riigikogu võtab seaduse ikka vastu. Lõviosa rahvast tahaks presidenti ise valida aga riigiisad saadavad ta pikalt.
Kosutav on lugeda Eesti tänast põhiseadust koostanud Põhiseaduse Assamblee stenogramme.
„Jaanuaris läbi viidud küsitlus näitab, et 71 % vastanutest pooldab riigipea otsevalimist ning et vaid 10 % vastanuist on nõus andma selle õiguse parlamendile,“ sõnas presidendivalimiste küsimuses peaettekande teinud Rein Lang 6. veebruaril 1992. aastal: „Tõuseb küsimus kas sellisele rahva arvamusele on meil vastu seada kaalukaid riigiõiguslikke argumente,“ küsis hilisem justiitsminister Lang ja vastas: „Ekspertide ühise arvamuse kohaselt selliseid argumente pole ja lähtudes eelpool toodud küsitlusest mille järgi põhiseadus on ühiskondlik leping, oleme jõudnud järeldusele, et Eesti Vabariigi president tuleks valida vabadel valimistel Eesti Vabariigi kodanike poolt.“
Sama meelt oli ekspertide grupi nimel esinenud tänane tippadvokaat Jüri Raidla.
Ka Raidla viitas küsitluste andmetele mis näitasid rahva ülekaalukat toetust presidendi otsevalimisele.
„Nende ignoreerimine oleks meie arvates nii poliitiline, sotsiaal-psühholoogiline kui riigiõiguslik viga,“ kinnitas Raidla.
Rein Lang oli analüüsinud toonast olukorda Euroopas jättes välja Ida-Euroopa riigid, kus asi polnud veel selge. 12-st vabariigist kaheksas – Islandil, Bulgaarias, Poolas, Austrias, Iirimaal, Prantsusmaal, Portugalis ja Soomes – valis toona riigipea rahvas.
„Seega jääb Euroopas alles vaid neli vabariiki kus rahvas ei teosta riigivõimu riigipea valimisega,“ tunnistas Lang.
Tänaseks on pilt järgmine: paar aastat tagasi said tšehhid õiguse ise endale presidenti valida. 20-st presidendi institutsiooniga Euroopa Liidu riigist ei saa rahvas presidenti vaid seitsmes: Eestis, Itaalias, Kreekal, Ungaris, Saksamaal, Itaalias ja Lätis.
Presidendi otsevalimiste kirglik pooldaja oli luuletaja Hando Runnel.
„Kõikide rahvaste ja etnoste imperatiiv on valida oma karja juht ise, ütles armastatud luuletaja.
„Mitte aga see kitsam ringkond, kelle instinkte võib mõõta psühhoanalüütilise meetodiga,“ viidates Riigikogule. „See on kastratsiooni kompleks, mis tahab võtta rahvale kuuluva õiguse väga kitsa seltskonna kätte,” lõpetas Runnel. Runneli sõnul tahab rahvas valida enda juhiks „suurt isast“.
„Põllumajanduses on niisugune võte et täkku tööle panna tehakse temast pooltäkk,“ sõnas Runnel
Assamblee kõnetoolist: „Siis saab temaga künda ja kui kirikusse temaga sõita siis hirnub ka. Tähendab täidab kahte funktsiooni. See mida valijameeste ja Riigikogu kaudu tahetakse presidendivalimistel teha on just see toiming.“
Osa saadikuid punnis vastu. Vardo Rumessen arvas, et kuna rahvas on manipuleeritav, miks peaks andma talle siis presidendi valimise õigust. Kolleeg Illar Hallaste küsis jälle, et mis juhtub siis, kui rahva poolt valitud president läheb Riigikogu ja valitsusega tülli.
„Veelgi halvem oleks, kui ta võitjana välja tuleks,“ ahastas Hallaste. „Sellisel juhul jõuaksime diktatuuri.“
Vähe sellest- Hallaste hoiatas et asi võib lausa kodusõjani minna.
„Põhiseaduse eelnõu sünd on olnud hirmu ja armu omavahelise võitluse ere näide,“ sõnas Raidla. „Ühed tunnevad hirmu nn presidendidiktatuuri ees, teiste jaoks pole vähem jube nn parlamenditürannia.“
Õhtupoolikul kell 18. 20 toimus lõplik hääletamine. Assamblee kohal olnud 35-st liikmest oli presidendi otsevalimise poolt 13 saadikut. 21 seevastu otsustas . et presidendi valib parlament.
Hanod Runnli sõnu kasutades kastreerisid põhiseaduse loojad sellega esimest korda oma rahva.
Hiljem on Riigikogu seda palju-palju kordi teinud.
Hakatuseks kastreeriti president Lennart Meri algatatud eelnõu.
„Mõne nädala pärast olen lihtsalt president, mitte Vabariigi President,“ alustas Meri 2001. aasta 10. septembril Riigikogu sügishooaega.
„Riigipea lahkumine poliitikast annab talle ainulaadse võimaluse. Võimaluse ja ka kohustuse kõnelda erapooletult ja ka astuda samme, mille erapooletus on väljaspool kahtlust,“ ütles Lennart Meri.
„Pean mõistlikuks viia põhiseadusesse presidendi otsevalimine. Loodan, et järgmine president valitakse aastal 2006 otse rahva poolt. Presidendi otsevalimine annab rahvale võimaluse rääkida kaasa riigi juhtimises. Sellest võimalusest tunneb rahvas praegu puudust. Sellest on kõnelnud ka eranditult kõik presidendikandidaadid. Mulle tundub, et vajadus anda inimestele vahetumaid mehhanisme riigi juhtimisel osalemiseks on üldises võõrandumise õhkkonnas väljaspool kahtlust.“
Presidendi otsevalimisega peaksid kaasnema õiguslikud mehhanismid, mis tasakaalustaksid presidendi ning teiste põhiseaduslike institutsioonide pädevust.
Üks võimalus on luua uus õigusliku järelevalve süsteem, mille abil saaks lahendada Eesti Vabariigi kõigi põhiseaduslike organite vahelised pädevusvaidlused.
Järgmisena kastreeriti rahvas 2002. aastal. Siis tõmbas Riigikogu vee peale Keskerakonna saadikute poolt esitatud eelnõule.
Ehkki juba järgmisel aasta 12. juunil tuli lausa 71 saadikut samalaadse eelnõuga taas välja- toetajate seas oli teiste seas äsja Riigikokku saanud Res Publica lämbus eelnõu ometi kaks aastat hiljem. Viimati kastreeris Riigikogu oma rahva 2013. aastal.
Siis tõmmati vesi peale keskerakonna saadikute esitatud eelnõule.
Täna teeb Riigikogu seda taas.
Kaua võib, küsin. Kaua lubab rahvas ennast Runneli sõnu kasutades „pooltäkkudel” kastreerida?
Peeter Ernits
Riigikogu liige
Artikkel on algselt ilmunud 21. septembril 2015 Õhtulehes