25.10.2022
Rändetsunami ei pruugi olla väiksema purustusega kui looduslik. Pilt on illustratiivne.
Ukraina peaministri hoiatus, et külma, pimeduse ja nälja eest kodumaalt põgenema sunnitud ukrainlased võivad peagi Euroopat tsunamilainena rünnata, peaks sundima meid kiiremas korras tegutsema.
Ukraina peaministri Denõs Šmõhali intervjuu, mille mõjukas Saksa ajaleht Frankfurter Allgemeine Zeitung nädalavahetusel avaldas, oli karm. Ukraina peaministri sõnul peaks Saksamaa andma Ukrainale kiiremas korras ehk m õ n e päeva jooksul (innerhalb weniger Tage) kõige moodsamat õhutõrjerelvastust, et nad saaksid oma elektri-, ala- ja pumbajaamade poole lendavad vene raketid enne kohale jõudmist alla tulistada, ja 9 miljardit eurot rahvale palga ja pensionite välja maksmiseks.
Vastasel juhul võivad paljud inimesed Ukrainas sõna otseses mõttes surnuks külmuda. Kui Ukrainas ei ole elektrit, kütet ega vett, võib see viia humanitaarkastroofini, milletaolist pole Euroopa näinud pärast Teist maailmasõda. Külma, pimedusse ja nälga jäänud ukrainlased võivad hakata suurtes hulkades Euroopa Liidu poole liikuma ja vallandada uue „rändetsunami”.
Peaminister kasutas siinkohal sõna „migratsioonitsunami”.
Tsunami on teatavasti maavärina, maalihke või vulkaanipurske tagajärjel tekkinud hiiglaslik ja erakordselt ohtlik merelaine, mis purustab ja tapab kõik oma teel. Sageli rullub rannale mitu tsunamilainet järjest ja kõige ohtlikum ei pruugi neist olla üldsegi mitte esimene.
Loomulikult oli Ukraina peaministri palve viisakalt esitatud, samas tungiv ja loomult “võta või jäta.”
Hiljuti räägiti sellest, mis juhtub, kui Ukraina lõunaosas, Dnepri jõele rajatud Kahhovka elektrijaama tamm purustataks. Seepeale hakkab märatsev veemass allavoolu rulluma. Hersoni linna jõuab ta asjatundjate hinnangul kahe tunni pärast.
Minu meelest on Eesti täna samas olukorras kui Hersoni linn.
Kui Ukraina migrantide tsunamilaine peaks tõepoolest vallanduma, veereb see hakatuseks üle meie Eestimaa.
Kahjuks on Ukraina peaministri hoiatus jäänud Eestis suurema tähelepanuta. Sama ei saa öelda Saksamaa ja muu maailma kohta.
Saksamaa lehed kirjutavad, et õhualarmid Ukrainas hoiatavad migratsioonitsunami eest.
Ajaleht Bild am Sonntag kirjutas paar päeva tagasi, et Berliinis pole varsti enam piisavalt elamispinda ja raha, et sinna saabunud Ukraina põgenike eest hoolitseda. Linnapea Franziska Giffey ütleb otse: „Oleme oma võimalused ammendanud.“ Berliinis on täna 100 000 ukrainlast.
Saksamaa linnade ja valdade liidu peadirektor Gerd Landsberg tõdeb, et majutusvõimalused on piiratud, juba valmistatakse ette kollektiivmajutust spordisaalides.
Juba 10. oktoobril kirjutas Tageschau, et „Saksamaa ootab sisserände rekordit,“ ennustades, et aasta lõpuks on 2015. aasta rekord ületatud. 2015. aastal saabus Süüria kodusõja tulemusena Saksamaale 2,1 miljonit inimest. Tänavu veebruarist augustini on juba saabunud 1,8 miljonit, kellest 920 000 on Ukrainast.
OECD räägib juba mõnda aega ajaloolisest massilisest põgenemisest. Septembri keskpaigani on Ukrainast OECD riikidesse saabunud juba 5 miljonit inimest, neist Saksamaale ja Poolasse kummasegi miljon.
Deutsche Welle pealkirjastas Saksamaa välisminister Annalena Baerbocki avalduse järgmiselt: “Russias War in Ukraine has turned a hunger wave into a tsunami.”
Meie, eestlased, oleme andnud Ukrainale praktiliselt kõik, mis meil anda on. 1,23 protsenti SKT-st on maailmarekord. Oleme seda juba sõja esimestest kuudest kindlalt enda käes hoidnud. Ka pagulaste vastuvõtul on meie õlul suurem koorem kui kellelgi teisel.
Mida me peaks veel tegema? Kindlasti utsitama teisi riike, et ka nemad sama helded oleksid. Ütlema selgelt välja, et meie mõõt on täis ja rohkem me ei suuda. Püüdma kiiremas korras oma piire kindlustada.
Mis veel üle jääb?
Palvetada ja loota, et tsunamilaine tulemata jääb? Igal juhul tuleks omavahel rääkida ja võimalikult avameelselt. Mitte aga nii, et peita pea jaanalinnu kombel liiva alla.
Peeter Ernits, Riigikogu liige (EKRE)
