Peeter Espak: kui inimene ütleb, et on punane, siis vähemalt ta ei varja oma värvi ja on aus

Ühiskonnateadlane Peeter Espak on oma kahes sotsiaalmeediapostituses kokku võtnud viimasel ajal Eesti poliitikas ja meedias kiiresti leviva vasakpoolsuse (või pigem äärmusluse – toim.)

“Vikerraadios oli üks tore saade, kus Arp Müller luges külalisele Rainer Kattelile tema väite peale, et kapitalistlik elukorraldus variseb iseenda raskuse all kokku, vastamiseks või kommenteerimiseks ette minu tsitaadi (alates minut 37) mu Kattelit kritiseerivast Postimehe artiklist “Kapitalism=majandus” ja küsis ka mu küsimuse, kas ta lähtub marksismist või on marksist.

Kattel vastas, et ta ei ole küll marksist, aga ta siiski lähtub Marxist ja muidugi ka Kommunistliku Partei Manifest on talle meelepärane. See on üks lõbus saade tegelikult ning mu meelest vaidlus või väitlus inimestega, kes ka ausalt siiski välja ütlevad, et nad on marksistid või kommunistid, ongi nimelt võimalik. Kui inimene ütleb, et on punane, siis vähemalt ta ei varja oma värvi ja on aus.

Kahjuks aga paljud inimesed on selgelt marksistid ja kommunistid ehk neobolševikud, aga varjuvad “erapooletu teadlase” kilbi taha. Sellistega, kes oma lähtepunkti varjavad ja avalikkust teadlikult eksitavad, puudub aga ka võimalus ausalt väidelda. Kumb siis Kattel on – no ei saagi päris aru, aga siiski ta ütleb vist otse välja, et ta ei ole marksist, aga ta on marksist:

“Ma arvan, et marksismis ei ole midagi halba, et ma arvan, et väga paljudele tuleks kasuks Marxi lugeda, et et ma ise ei, ma ei pea ennast marksisiks, ma kindlasti näen ennast sellise nii-öelda vasakpoolse teadlasena. Minu maailmavaade kindlasti täiesti selgelt vasakpoolne…”

“…kapitalismile on omane selline skisofreeniline lähenemine, et ta on väga-väga loovuslik, loob üha uusi võimalusi, uusi tooteid, tehnoloogiaid, avab meie sellise loomingulise potentsiaali. Aga samas ta on väga hävituslik, ta lõhub eksisteerivaid tootmisvorme, ta lõhub neid eksisteerivaid sotsiaalseid vorme, ta pidevalt kedagi hävitab kogu aeg, et see oligi see, Marx oli esimene, kes seda tegelikult kirjeldas. Ja ma arvan tänu sellele tasuks ka lugeda Kommunistliku Partei Manifesti, mis tegelikult sedasama protsessi, mida me täna näeme, eriti siis kliima puhul väga hästi ka kirjeldab.”

PS mu “isiklik arvamus” selles mõttes Kattelist paranes, et kuigi ta keerutas, ta ei varjanud oma väga selget vasakpoolsust ning väitis ka, et Eestis pole ühtegi päriselt vasakpoolset parteid, mis loomulikult tähendab avalikult sotsidest märgatavalt vasakpoolsema positsiooni võtmist. Koostoimes Marxi lugemisega ka tema teaduse lähtepunktiks ning soovitusega tõsiselt võtta Kommunistliku Partei Manifesti just kliima kontekstis, ta ei varjanud oma ideid ega peitunud ka teatud prillidega habemik-kultuuriajaloolase kombel erapooletu teadlase või vaatleja kaitsekilbi taha.

Tema kliimavõitlus põhineb üheselt marksistlik-revolutsioonilisel teoreetilisel baasil samamoodi nagu toimub marksistlikult-bolševistlikult baasilt kogu rahvusvaheline kliimaagitatsioon. Ehk Katteli kiituseks – ta pole nn rebane või hunt lambanahas, kes avalikkusega teadlikult manipuleerib ja valetab, vaid ongi lihtsalt üks päris punane ka avalikult. Ausus on aga alati voorus!

PPS Katteli “pädevust” või õigemini selle puudumist ökonoomiavirtsafti alal näitab aga kõnekalt see, et ta väidab tõsimeeli, et rahatrükil pole mingit seost praeguse inflatsiooniga. Selline väide on “matemaatiliselt” võimatu ja täiesti absurdne. Kuid samas näitab tõenäolist toetust nn moodsale rahandusteooriale, mille kohaselt rahatrükk oma uues vormis ongi tulevase uue postkapitalistliku majandussüsteemi aluseks, mis ühtlasi oleks vastavate teoreetikute meelest ainus võimalus ka kliimakavade teostamiseks. Ehk kliimakavade teostamine nõuabki liikumist vabalt majanduselt riigi poolt suunatud diktatuuri.

Päris elus tähendaks see loomulikult kogu planeedi majanduse täielikku kokkukukkumist ja planetaarset sõda. Ühtlasi muidugi ka seda, et angloameerika ülikoolide edetabelid on pehmetel aladel edetabelid selle üle, millise punaülikooli kommuniste teiste punaülikoolide kommunistid rohkem tsiteerida jõuavad ja millise ülikoolide kõikide punaste kogutoodang pseudoteaduses on mahukaim. Karl Marx ja Michel Foucault – pseudoteadlastest agitaatorid – ongi aga enimtsiteeritud autorid just praegu.

Meie provintsimentaliteeti kandvatel excelitabeli meetodit ainsaks kriteeriumiks pidavatel pisikestel juhtajudel aga ongi eeldus, et kõik udu, mida on kuskil “läänes” palju, ongi teadus. Ka juhul, kui vastava teaduse päris ellu rakendudes saabuks täielik häving.”

Peeter Espak kommenteerib ka artiklit “Ajaloolane Kristjan Kaljusaar: tuleb 1) teada, mis on fašism ja 2) mitte valida fašiste.”

“Mike Huckabee – endine Arkansase kuberner ja presidendikandidaat ning hetkel saatejuht – ütles äsjavalitud demokraatide Pennsylvania senaatori John Fettermani kohta: “Fettermani kõrval tundub isegi sotsialist Bernie Sanders samasuguse konservatiivina nagu Ronald Reagan”. Antud teksti autori kohta ütleks sarnaselt, et “Tema kõrval tundub Mikk Pärnits peaaegu et Albert Kivikana”.

Ehk selle üle tasub veidi järele mõelda ka täna ja praegu “vasakprogressivismi” või “äärmusluse” üle arutledes. Kõik see, mis meid hetkel jahmatab – nagu käesolev tekst – võib juba paari aasta pärast uue ja veelgi revolutsioonilisema mõttevoolu esilekerkides tunduda kui suht leebe teoretiseeriv esseistika. Me ei saa olla kindlad selles, et “hulluse” ja “hüsteeria” piir on juba kätte jõudnud; ehk millal saabub praeguses revolutsioonis see hetk, kus uut ja hullemat enam ei saabu ja “kõige radikaalsemad jakobiinid” kukutatakse. Ehk kas see on nn “piir” või läheb asi veelgi tumedamaks:

Kaljusaar: “Ma olin möödunud reedel sünnipäevapeol, kus kehtestati (peab tõdema, et paljuski minu süül) reegel, et igaüks, kes ütleb sõna „fašism“, peab võtma pitsi viina. Ma jõin pärast seda vist ainult kolm või neli shotti, aga ettepaneku iva oli loomulik: me ei pea korrutama, kuidas maailm kaob uude fašismilainesse. Nagunii ei ela inimkond kliimakatastroofi tõttu sajandit üle, savi siis.

Samas olen ma rahul, et enamik riike pole veel (ning ma olen kindel, et see on üürike rõõm) fašistlik düstoopia – nad on küll üha süvenev kapitalistlik košmaar, aga see selleks (kuigi fašismi edu sõltub paljuski vasakpoolsuse vajakajäämistest). Samas edendab harjumus nentida, et meil on massiivne globaalne fašismiprobleem, lihtsalt elementaarset poliitilist ja filosoofilist haritust.”

Üles kerkib muidugi küsimus, et kuidas ja kas siiski fašistlik düstoopia saab üha süvenevas kapitalistlikus košmaaris elavaid enamikku riike üle võtta, kui inimkond nagunii kliimakatastroofi tõttu sajandit üle ei ela. Ning muidugi ka see, et kas praegune kapitalistlik košmaar on otseselt süüdi tulevases fašismis või on ta süüdi ainult kliimakatastroofis. Kõige selle juures on aga vist siiski peamiseks probleemiks soov saada sellelt kapitalistlikult košmaarilt “palju raha” – “palju rohkem kui praegu antakse”, et siis asja edasi teha!”

Allikas: sotsiaalmeedia