Peeter Espak: meil pole mingit mõttekodade paljusust, on tohutu hulk maksumaksja poolt kinnimakstavaid progressiviste

Sellest, et “arvamusfestivalid”, “jääkeldrid”, “ideekorjed” ja muu taoline on pelk kodanikuühiskonna paroodia, on juba ammu kõneldud. Orientalist ja ühiskonnategelane Peeter Espak pole nõus ka Postimehe arvamusega, nagu oleks Eesti jõudnud mõttekodade ajastusse.

“Kümnend tagasi ei olnud Eestis mitte ühtegi mitteprogressiivset või mitteriiklikku mõttekoda. Sisuliselt toimus maksumaksja raha pumpamine erinevatesse vasakinitsiatiividesse, mida nimetati kummaliselt “kodanikuühiskonnaks” – mis tol ajal tähendaski eelkõige ideoloogilistel eesmärkidel poliitpropaganda tegemist. Kui oli vaja “õiget” uuringut, siis see ka näiteks mõnelt P- või muu tähega algavalt või sarnaselt asutuselt saadi ja enamasti selline nagu tarvilik oli – ehk mida tellija juba enne uuringu algust soovis või mille tulemused läksid kokku progressivistliku riigiusundiga.

Sadu tuhandeid jagati aga täielikele pseudoasutustele (sh sageli sotsmini kaudu), kust tulnud “uuring” põhines sageli pigem kellegi isiklikel tunnetel või maailmavaatelistel loosungitel. Maksumaksja kulul peeti ja peetakse üleval eri liikumisi, mida nimetatakse küll MTÜ või SA – kuid mis on tegelikkuses maailmavaatelised propaganda- ja agitatsiooniorganisatsioonid. Neile kulub iga aasta multimiljoneid meie kõikide raha, sh kõikide eurooplaste maksuraha. Mitte ühtegi erapooletut või ka mitteliberaalset-progressivistlikku initsiatiivi ühiskonnas kodanikualgatusena ega ka maksumaksja kulul ei eksisteerinud ega ka eksisteeri nüüd peale mõne üksiku rahaeralduse, mis on nagu piisk meres poliitiliselt korrektse progressivistliku dogmaatika edendamise suurtööstuse kõrval.

Võibolla natuke eksin, aga esimesed muuhulgas ka “akadeemilise ning kultuurilise suunitlusega”, kuid just ka päevakajaliste teemadega pildis olevateks mõttekoja stiilis tegutsevateks asutusteks Eestis, mis ei olnud vasakliberaalse või maruprogressiivse (et mitte öelda vasakfundamentalistliku) agendaga, olid Hardo Pajula veetav Edmund Burke’i Selts 2016 ning mõned kuud enne seda talvel asutatud Ühiskonnauuringute Instituut. Kuigi nende eri “seltside” asutajad olid tuttavad küll ka enne, siis mõlemad sündisid täiesti eraldi ja ilma koordineerimata.

Ühiskonnauuringute Instituudis me omale maailmavaadet ei valinud (on kaasamõtlejate seas ju mitmeid liberaale, ja üldse teadmata arusaamadega inimesi, jne), kuid loomulikult – asjaolu, mis on nagunii ilmselge – me oleme kahtlemata “antimarksistlik ja tugevalt eestimeelne” seltskond. Burke’i selts valis omale otseseks maailmavaateks küll konservatismi, kuid juurtelt võiks seda vast nimetada isegi klassikaliseks liberalismiks. Eestimeelsus ja antimarksistlik arusaam olgu mõtte- või teadusloost tähendabki aga maruprogressivistide jaoks täielikku õudust – fašismi, paremäärmuslust ja natsismi. Olla mittemaruvasakpoolne või progressiiv ja sealjuures “Eesti rahvuse ja kultuuri” ehk meie põhiseaduse eest väljas tähendabki revolutsioonilise seltskonna jaoks automaatselt ohtu ja vaenlast.

Alates asutamisest peale langes Ühiskonnauuringute Instituut süstemaatiliselt ja püsivalt erinevate konspireerimiste, petitsioonide, avalike-ajakirjanduslike laimukampaaniate ja väljamõeldud võltssüüdistuste alla. Pole olnud vist ühtegi meie kaasatöötajat või -mõtlejat, kes poleks kuskil kas eraeluliselt või vahel ka ametialaselt mingis muus asutuses sattunud kellegi tagakiusu või vahel ka otsese ahistamise alla. Laimukampaaniad, vahel rõve sõim ja laim, kutsed üles meie kaastöötajaid vallandama ja loomulikult “uurima ja karistama” on olnud püsivad ja süstemaatilised – igal võimalikul juhul, kui kellelgi selleks mingi pisike õlekõrs või õhkõrn võimalus jääb.

Levinuks on saanud “salakaebus” mõnele asutusele või ka “kiri toimetusse” – nõudega seda ja seda isikut mitte avaldada ja kindlasti uurida. Vahel mõnes väljaandes mõnede seltskondade kaasabil suudeti ajutiselt isegi näiteks meie nimede avaldamine trükis ära keelata. Kui seda kõike huumoriga võtta, siis muutub see paari aastaga enamvähem rutiiniks, mis paneb muigama – alguses tundus aga ikka täiesti jõhker manipuleerimine ja ebaõiglus. Kuniks said aru, et jõhkrus, valetamine, absoluutne moraalitus ja manipuleerimine ongi ühe seltskonna jaoks samasugune töövahend nagu lapp nõudepesijale.

Inimene, kes teab, et mina tean, et ta valetab ja vassib, võib sulle otse silma vaadates valetada ja täiesti hullu juttu ajada moel, et silm ka ei pilgu. Ideoloogilis-revolutsioonilises või ka lihtsalt “vahendite” eest võitluses puudub igasugune aumehelikkus/naiselikkus või moraal, mis on aga sageli “tavainimesele” raske uskuda, sest harju keskmine ja enamasti pigem ikka ausameelne inimene ei suuda endale ette kujutada, et on inimesed, kes suudavad lihtsalt sel määral ausat nägu tehes valetada.

Sealjuures pole Ühiskonnauuringute Instituut kasutanud mitte kordagi sentigi maksumaksja raha – ning on ära öelnud ka kutsetest osalema eri riigihangetel (kus on vaja tekitada sageli lihtsalt mulje konkureerimisest). Valdav osa meid ründavatest seltskondadest – kes pole siiani leidnud mitte ühtegi õigustust või põhjendust oma süüdistustele peale paari näpuvea või mitmetitõlgendamise – on maksumaksja poolt alati ja püsivalt hästi rahastatud.

Iseenesest on see artikkel (AK FOOKUS ⟩ Eesti on jõudnud mõttekodade ajastusse) hea ülevaade – aga ikkagi küsimus – et kus on need “konservatiivsed” või siis ka “mitteprogressivistlikud” mõttekojad (mis kunagi olla olnud maksumaksja poolt ikkagi rahastatud samuti)? Neid sisuliselt ei olegi peale kahe-kolme, mis ühiskonnas mingit laiemat kajastust leiaks. Neile omakorda vastukaaluks on aga terve armee esmalt riiklik-progressivistlikke liikumisi, millele lisandusid lõpuks veel ka väga hästi rahastatud – enamasti IT sektori poolt – mõned erainitisaitiivid, mis erandlikult ei kasuta maksumaksja raha, kuid on võtnud üheselt mõistetava erakondlik-poliitilise suuna, sealjuures rahastamise plaanis.

Sama mõttekaaslaste seltskond suutis üle võtta ja kaaperdada Eestile kultuuriliselt üliolulise Okupatsioonimuuseumi ja teisendada selle eesmärgi täpselt vastupidiseks algselt mõeldule, mis on meil viimastel aastatel ideoloogiavallas toimunud hullusest ehk parimaks näiteks. Asutusest, mis oleks pidanud meile meelde tuletama ajalugu ja genotsiidi, tehti asutus, mis asus propageerima kõige hullemat vormi bolševistlikku maailmavaadet üldse – mis on tänaseks päädinud juba mõrvarliku bolševiku Aleksandra Kollontai (sh vt Rosa Luxembrugiga seonduv) rehabiliteerimise ja isegi austamisega. Ehk üks asutus, mida saigi nimetada “tasakaalustatud ajaloo- ja mõttekojaks” kaaperdati ja muudeti kultuurimarksistlikuks agitatsioonikeskuseks.

Tegelikult ei ole meil mitte mingisugust mõttekodade paljusust – on tohutu hiigelseltskond progressiivide-vasakpoolsete seltskondi sadade ja sadade maksumaksja poolt antud ametikohtadega – ja paar-kolm mitteprogressiivset erainitsiatiivi, mis ei kuulu maailmavaateliselt vasaktiiba. Kas keegi oskaks loetleda, et kes ja kus need konservatiivsed või mitteprogressiivsed või ka tsentristlikud mõttekojad on? Paar nime paluks ka!”