Eestis maksab elekter kolm korda rohkem kui Soomes ja seetõttu on siia väga keeruline investeeringuid tuua, ütles konjunktuuriinstituudi direktor Peeter Raudsepp.
Eesti konjunktuuriinstituudi direktor Peeter Raudsepp ütles toidutööstuse aastakonverentsil “Kuidas säilitada konkurentsivõime”, et Eestis on väga pikalt räägitud erinevatest kriisidest, olgu selleks tervishoiukriis, Covid, julgeolekukriis või kobarkriis, kuid täna pole meil põhjust oodata, et midagi ise üle läheks, sest meil on juhtimiskriis valitsuse tasandil. Teie ettekanne sellel konverentsil kandis pealkirja “Kuidas peatada Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime langus”. Alustame siis kohe kõige olulisemast: kuidas seda teha?
Olulised probleemid tuleb lahendada. Täna on kahtlemata energiahinna probleem see, mis takistab Eestil olemast konkurentsivõimeline. Meie elektrienergia maksab kolm korda rohkem kui Soomes ja see tähendab seda, et meil on väga keeruline siia saada investeeringuid, paljud olemasolevad ettevõtted lõpetavad, nad on sunnitud seda tegema, lahkuma, sealhulgas ka Soome. Sellele probleemile on sõnades ehk lahendus olemas tulevikuks, aga lähiajal sellele küll mingit lahendust ei paista.
Kuidas seda lahendust saaks leida või otsustajatele selgeks teha, et midagi tuleb ette võtta?
See ei ole vist minu asi lahendust välja pakkuda, aga tänane olukord on tõepoolest selline, et saame iga päev uudiseid sellest, kuidas ettevõtted lõpetavad või lahkuvad. Ma toon näiteks ühe küünlatehase Viljandis, kes ütleb, et Eestis ei olnud võimalik enam kallite elektrihindadega toota. Tootmine lõpetati, asjad pakiti kokku ja tootmine viiakse üle Soome. Ehk mis siin saab ütelda kahjumis laevafirmadele – saab müüa veel üheotsapileteid, et kui meie ekspordimahud ei kasva, siis saab korra veel välja viia tööstusseadmeid, tööpinke.
Samas on valitsuse liikmed ju välja toonud, et vaikselt on meie majandus ikkagi kõige sügavamast august välja tulnud. Ka konjunktuuriinstituudi eksperdid on hinnangul, et meie majanduskliima on mõnevõrra näiteks märtsis paranenud. Milline see olukord siis praegusel hetkel on Eesti majandusega?
Nii saab väita küll, et olukord on halb, aga ta on paranev ja niimoodi on ka eksperdid hinnanud juba üheksa kvartalit järjest seda majandusolukorda: olukord on halb, aga tendents või ootus on paranemisele. On hea kuulda, et ta ei halvene, aga kuidas paranemine välja näeb või kas see meie inimesteni jõuab, siis õige vastus on see, et tegelikult ei jõua. Palgad tõusevad, hinnad tõusevad, pensionid on tõusnud, aga kokkuvõttes on inimeste elujärg siiski halvenenud.
Ehk kui me nüüd toome mõned numbrilised näitajad esile, siis jaemüügimaht pääses küll veebruaris kasvama, aga selle sees langes näiteks toidukaupade müük jätkuvalt. Teisisõnu me juba kolmandat aastat järjest ostame poodidest vähem toiduaineid, olenemata sellest, et hinnad kasvavad. See tähendab, et me koguseliselt toome kauplustest koju oluliselt vähem kaupu. Samuti ostame vähem kaubamajadest, samuti ostame vähem garderoobikaupasid, aga olulise tõusu on läbi teinud niisugune jaemüügivaldkond nagu turud, kioskid ja kasutatud kaupade müük.
See tegelikult räägib meie tänasest situatsioonis jaeturul, meie sisetarbimisest. Nii on täna umbes 20 protsenti ankeetidele vastanud perekondadest öelnud, et nad ei tule igapäevaste kulude katmisel enam oma igapäevaste tuludega toime. Möödunud aastal oli see veel 15 protsenti ja võib ennustada selle kasvu järgmisel poolaastal juba 25 protsendini ehk neljandik peredest.
Neljandik peredest ei tule sisuliselt palgapäevast palgapäevani ots-otsaga kokku?
Jah, selleks peab kasutama kas säästusid või võtma laenusid, tarbimislaenusid juurde.
Või teine variant, otsima veel odavamaid alternatiive? Tegelikult üks ajend, miks me teid oleme täna külla kutsunud, on ka seesama ettekanne, mis te tegite toiduainetööstuse aastakonverentsil. Kui me räägime kodumaisest toidust, siis ka toidutootjad on mures, sest aina rohkem otsivad tarbijad välismaiseid ja mis seal salata, odavamaid alternatiive.
See on kahtlemata nii. Eestimaist päritolu toidukaupade positsioon meie jaekaupluste sortimentides on olnud aastaid juba langev, ta on langenud umbes ühe protsendipunkti võrra aastas. Ilmselt on see langus nüüd kiirenenud. Seda me mõõdame ja tulemused saame selle kohta varsti.
Probleem on, jah, selles, et kallid tootmishinnad ei pärsi mitte ainult meie ettevõtete konkurentsivõimet välismaal, vaid nad on muutunud probleemiks ka juba meie siseturu konkurentsis. Loomulikult kauplused püüavad rohkem tuua odavaid kaupu, odavtooteid, terveid seeriaid müügile, aga sinna Eesti tootjatel paraku asja ei ole.
Loomulikult jõuame ringiga ka selle juurde uuesti, et kui energia oleks odavam, siis oleks ka toidu tootmine pisut odavam, aga kui veel neid erinevaid punkte vaadata, mis võiks just kodumaise toidu tootmist või toidu tarbimist kasvatada, siis oskate te veel mingisuguseid soovitusi anda?
Me oleme ennast siiski juba üle maksustanud ja kahjuks need maksutõusud on ju jätkuvad. Me saame sellel aastal veel mõned aktsiisimaksud juurde ja siis ka käibemaksumäärale kaks protsendipunkti otsa. Nii et käibemaksumäär on tõusnud kahe aasta jooksul 20-lt varsti peagi 24-le. See tähendab nelja protsendipunktilist ehk teisisõnu 25-protsendilist maksukasvu. Neljandiku võrra on maks kasvanud kahe aasta jooksul, võime varsti tõdeda.
Enamasti Euroopa riikides, kus nähakse probleeme majanduse kidumisega, käitutakse niimoodi, et valitsused, kellel see võimalik on, hakkavad kompenseerima ettevõtjatele kalleid elektrihindasid, et midagi selles osas ette võtta, tegelevad maksulangetustega, et tarbimist elavdada. Meie oleme läinud vastupidist teed, makse tõstnud. See on tähendanud seda, et meie siseturg või tarbimisturg on väga tugeva surve all ja me survestame seda veelgi. See on seadnud majanduse arengule teatud pidurid. Need on jätkuvad.
Mis on probleemiks, on see, et ega majanduskasvu või üldse majandusest väga suure osa annab siiski sisetarbimine. Ja täna on sisetarbimine, nagu ma ütlesin, olulise surve all. See turg on halvenenud, see tähendab seda, et majanduskasvu lootused saavad meil olla ainult ekspordist. Kui me nüüd vaatame ekspordinumbritesse, siis ekspordimahud on meil viimasel ajal küll hakanud kasvama, aga jällegi, heites pilgu sinna sisse, siis ehk mitte seal, kus me seda oleksime oodanud või lootnud, soovinud. Kasvab nimelt reeksport ehk juba imporditud kaupade edasimüük. Meie enda kodumaiste kaupade, enda toodetud kaupade mahu kasv on olnud üsna tagasihoidlik, ta on jäänud umbes inflatsiooni piirimaile.
Kui korra veel käibemaksust rääkida, maksumäär ju tegelikult tõuseb veel teisel poolaastal, nagu te välja tõite, siis Eesti poliitikud on ka teatud seaduspügalaid uurides välja toonud, et käibemaksuerisused on midagi, millega meie ei peaks eriti tegelema erinevalt väga paljudest teistest Euroopa Liidu riikidest. Kuidas teile tundub, kas piisaks praegusel hetkel natuke ka sellest, kui teatud valdkondades, kas või tõesti toiduainete valdkonnas teha ikkagi käibemaksuerisusi või tundub teile, et üleüldse käibemaksumäär igas valdkonnas on meil liiga kõrge?
Jah, toidu käibemaksumäära kohta ma olen avaldanud arvamust. Ma ei saa siin anda soovitusi, et see peaks olema nii või teisiti, see vist ei ole minu pädevus või ülesanne päriselt. Aga olen selle kohta avaldanud arvamust, et seda võiks vähendada või langetada toiduainete puhul. Kunagi tehakse seda niikuinii – kes seda teeb, millal seda teeb, see on veel tuleviku küsimus, aga ilmselt seda tulevikus tehakse.
Asi on nimelt selles, et ilma erisuseta ja nii kõrge määraga toidu käibemaksuga riike saab Euroopas ainult paar tükki olema ehk kui seda nimetatakse täiesti rumalaks ideeks, siis sellega automaatselt nimetatakse ka praktiliselt kõiki Euroopa riike rumalateks, kes sellise otsuse on kunagi teinud.
Allikas: “Vikerhommik”/ERR