04.08.2020
Meedial on taas põhjus pensionireformi rünnata.
“Kindlustusseltside liidu juht ironiseerib Päevalehes üpris mõnitavas toonis pensionite (II samba) teemadel, tuues esile põhiseaduslikke näiteid ja valitsuskoalitsiooni „lühinägelikkust“.
Eks selliseid esseesid on olnud varemgi küllaga ja need kõik on ühtmoodi emotsioonidest tulvil, kuid ilma loogiliselt mõistetavate argumentideta.
Seekord on põhipostulaadid sellised:
„Presidendi arvates kohustab põhiseadus riiki tagama inimestele pensionieas väärikas sissetulek, mis arvestab inimväärikust ja sotsiaalriigi põhimõtteid.“
„Samuti tuleneb põhiseadusest, et tulevastele põlvedele ei tohi riigi tuumikfunktsioonide täitmiseks panna ebamõistlikke rahalisi kohustusi.“
Ma olen nende väidetega südamest ja 100% nõus! Aga kuidas nende alusel õigustada sunniviisilist rahakogumist kuhugi sambasse?
Eriti kummaliselt kõlab kahte eespool toodud postulaati täiendav idee – „Mõlema puhul on vaja silmas pidada, et elame kahaneva elanikkonnaga riigis ja kui tulevased pensionärid kapitali ei kogu, ei ole need eesmärgid täidetavad.“
Kui põhiseadus kohustab RIIKI inimestele väärikat pensionipõlve tagama, kas siis tõepoolest saab selliseks „tagamiseks“ pidada seda, et riik sunnib inimest ise kohustuslikus korras raha koguma? Milline on siin siis riigi roll? Lihtsalt seadusega tulevastele pensionäridele antud ülesanne raha kõrvale panna?
Lapsevanemal on kohustus oma lapsi ülal pidada. Kui lapsevanem peksab lapse tööle, võtab tema palga omale ja ostab selle eest lapsele toitu-rõivaid – kas siis ongi vanem oma kohustust täitnud?
Mida tähendavad ebamõistlikud kohustused tulevastele põlvedele? Liiga suuri makse? Kui palju muid võimalusi riigi tuumikfunktsioonide täitmiseks olemas on, peale maksude?
Kui vahendeid on kusagil mujalt tulemas, siis võiks ju maksudest loobuda. Aga tundub, et ei ole. Seega maksude kogumine on elementaarselt paratamatu. Mida rohkem laekub maksuraha, seda rohkem on riigil vahendeid oma funktsioonide täitmiseks. Oleks justkui loogiline ja arusaadav.
Muidugi peab siin olema prioriteediks mitte maksude PROTSENDI kasvatamine. Vaid üldiste sissetulekute tõus nii, et sama (või väiksema) protsendi juures oleks maksude absoluutväärtus suurem. Ehk kokkuvõttes – majanduse turgutamine.
Pensionäride ülalpidamine on alati ja igal pool olnud nooremate põlvede õlgadel, nii saab see olema ka tulevikus. Kedagi „kolmandat“ ju lihtsalt ei ole olemas!
Ühest küljest on muidugi õilis praegu vireleda, et lapselapselapselastel ei oleks „ebamõistlikke kohustusi“. Aga äkki tahaksid hoopis lapselapselapselapsed ennast õilsana tunda, makstes makse, mis tulenevad sellest, et nende esivanematele ei pandud „ebamõistlikke kohustusi“?
See on omaette huvitav küsimus – kumma kohustuste mõistlikkus peaks olema prioriteetsem, kas tänaste reaalsete kodanike või hüpoteetiliste tulevaste põlvkondade? Arvestades pandeemiate, kliima lagunemise ja mittesigivate peremudelite võidukäiguga – kas ja kui palju neid tulevasi põlvi üldse tuleb?
Ja veel – ma ju tean, et kui ma praegu panen raha kõrvale, on mul vanaduses kusagilt riigipensionile lisa võtta. Ja kui ma kõrvale ei pane, siis pole ka hiljem kusagilt mingit lisa tulemas. Kui ma olen sellega nõus ja eelistan seista silmitsi kesise pensionipõlvega, et praegu pisut mõnusamalt elada – kelle krdi asi see peaks olema? Miks ma ei tohi sellist valikut teha? Miks ma ei tohi praegu oma säästudest ehitada majakest, kus vanurina kiiktoolis kamina ees teed juua? Miks ma pean need säästud andma riigi kätte, kes siis kunagi tükkhaaval seda tagasi tilgutab, et hooldekodu arveid tasuda?
Kui mõelda EPL artikli alapealkirjale „Pensionireformi õiguspärasust hinnates peab riigikohus vastama küsimusele, kui suurele riigi abile on Eesti kodanikul vanaduses õigus“, siis võiks riigikohus esmalt kaaluda, kas saab ikka nimetada „riigi abiks“ seda, kui riik täna minu käest raha ära võtab, et seda aastate pärast mulle tagasi anda. Eeldusel, et ma siis veel elan.
Priit Tali, kolumnist