04.11.2021
Maa omaenda lapsi sünnib Eestis järjest vähem. Pilt on illustratiivne.
Kui lugeda aeg-ajalt meediasse ilmuvaid jutte sellest, kui hulludes tingimustes lõpetavad sageli oma eluaastad hooldekodudesse pandud vanurid, siis kujutades ette, et neid hakkavad hooldama umbkeelsed Kolmanda maailma asukad, võib kõigile vanadusele lähenejatel hirm hakata.
BNS vahendab: Eestis kasvab tulevikus surve võõrtööjõu kasutamiseks pikaajalises hoolduses, selgus kolmapäeval esitletud Arenguseire Keskuse raportis “Pikaajalise hoolduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035”.
“Eesti vananev rahvastik tõstatab lähikümnenditel küsimuse, kuidas korraldada abivajajate pikaajalist hooldust,” ütles Arenguseire Keskuse uuringute juht Lenno Uusküla. “Juba praegu vajab igapäevase toimetulekuga abi hinnanguliselt 160 000-190 000 inimest. Abivajajate hulk kasvab sajandi keskpaigaks prognooside kohaselt veel üle 25 000 inimese võrra.”
Uusküla sõnul vajavad pooled praegu 65-aastastest Eesti elanikest oma edasises elus pikaajalise hoolduse teenuseid. “Samas alahindavad Eesti elanikud pikaajalise hoolduse riski – 70 protsenti küsitlusele vastanutest hindab abivajaduse tõenäosust väikeseks või olematuks,” lisas Uusküla.
Rahvastiku vananemine suurendab igapäevaelus püsivalt abi vajavate inimeste hulka ja tingib pikaajalise hoolduse valdkonnas kasvava tööjõuvajaduse. “Meie paradoks seisneb selles, et suurendades hooldusvaldkonna palkasid ja muutes seda rasket tööd atraktiivsemaks, hakkavad teenuste hinnad kiiresti kasvama ja riik ega enamik abivajajaid pole võimelised nende eest tasuma,” märkis Uusküla. “Lühiajaliste töötajate kasutamisel pikaajalise hoolduse sektoris on aga keeruline hoida teenuse kvaliteeti. See suurendab survet pikaajalise hoolduse valdkonnas võõrtööjõu kasutamiseks.”
Viimasest lõigust loeb ilmselgelt välja selle, et võõrtööjõudu kasutatakse tänu võimalusele neile vähem maksta. Mida vähem aga maksta, seda kehvem on vanurite teenindamine, eriti umbkeelsete võõrtöötjate poolt, kellega ei teki sidetki. Loota, et võõrhooldajad õpivad ära eesti keele, oleks väga naiivne, kui muudes sektorites nõutakse seda üha vähem (kas on kusagil eesti keelt rääkivat ukraina ehitajat?)
Hooldusvaldkonna palkasid tuleb tõsta ja tööd kergemaks muuta ning vastutab selle eest ikkagi riik, sest tegu on valdavalt riigi kodanikega, kes on oma tööga selle riigi eksisteerimise oma panuse andnud. Riigil tuleb lihtsalt luua selline süsteem, mis toimiks. Praegu aga antakse hooldekodud erakätesse, mis tõstab kohe hooldushinda võis siis tahab riik probleemi lahendada järjekordselt odavtööjõuga.
Häda aga pole ainult vananevas rahvastikus, vaid kogu ideoloogilis-poliitilises taustas, mis seda soodustab. Noored pered saavad niigi vähe lapsi, aga lastetuid tuleb ju aina juurde – homod, transseksuaalid, naised, kes ei taha lapsi kliimapäästmise nimel. Kõigi nende arvu kasvades tuleb ju tulevikus veelgi rohkem vanureid, kellel pole üldse lähedasi ja kelle vanaduspõlv ongi riikliku hoolduse kanda – isegi kui nad on vanaduseks raha kogunud, on hooldajat ikkagi vaja.
Normaalse vanaduspõlve on alati taganud lapsed, kelle saaminegi on tänases maailmas ebatrendikaks muutumas. Nii tulebki üksikute jaoks võõramaalastest hooldajaid leida.