21.05.2025
Metsad vajavad õiget majandamist.
Taaskord on Eesti metsade teemal käimas tuline avalik debatt. Metsanduse arengukava, lageraie mahud, looduskaitsealade laienemine ja süsiniku sidumise eesmärgid on kõik ajanud eri huvirühmad tülli. Aga kui proovida astuda sammu tagasi ja vaadata suuremat pilti, kerkib esile paradoks: kas tõesti võib Eesti metsale suurimaks ohuks olla mitte saemees, vaid valjuhäälne looduskaitsja?
Hea kavatsus, halb tagajärg?
Looduskaitsjad lähtuvad sageli õilsast soovist – hoida ja kaitsta loodust. Kuid probleem tekib siis, kui see soov muutub dogmaatiliseks ja ignoreerib ökosüsteemide toimimise tegelikkust või kohalike kogukondade vajadusi. Kui igasugune metsatöö kuulutatakse “metsaröövliks” ning iga langetus “kuriteoks looduse vastu”, jääb vajaka teaduspõhisest arutelust.
Näiteks peetakse sageli vana metsa puutumatuks väärtuseks, kuid loogiliselt mõtlevad inimesed teavad, et paljud liigid vajavad elupaigaks eri vanuses ja -struktuuriga metsa. Kui kõik metsad lukku panna, ei teki uusi elupaiku ega uuenemise võimalust. Samuti ei arvestata, et metsamajandusel on Eestis oluline roll nii majanduses kui ka kultuuris – inimesed on harjunud elama ja töötama koos metsaga, mitte sellest eemal olles.
Kuused põlema – sümbol süsteemsest probleemist
Hiljuti tõusis esile järjekordne metsa ümber keerlev draama: RMK-l tekkis suur kogus istutamiseks kasvatatud metsataimi, mida ähvardas hävitamine. Koheselt oli näha ühiskondlik pahameel, pisaraid ja pahaseid postitusi – kuidas nii, rahva ühine vara ja nüüd lihtsalt visatakse ära?
Kuid küsimus pole ainult RMK-s ega kuuskedes – küsimus on selles, kuidas me sellesse olukorda üldse jõudsime. Vastus on lihtne ja ebamugav: meil puudub metsa majandamiseks järjepidev ja pikaajaline plaan. Iga uus keskkonnaminister tahab näida “roheline kangelane” – raiemahtu vähendatakse, looduskaitsealasid laiendatakse, ent samal ajal puudub selge ja läbimõeldud strateegia, kuidas metsi tegelikult majandada või taas metsastada. Selle asemel muutuvad otsused sageli hooletult ja emotsionaalselt suunatuks.
Tahest tahtmata on siin oma osa ka karjuvatel looduskaitsjatel, kelle valjud ja tihti äärmuslikud sõnavõtud on suutnud avalikkuses ja poliitikute seas emotsioone üles kütta. Selline meeleolu loob pinnase populistlikele otsustele, mis lähtuvad pigem ajutisest poliitilisest kasust kui metsanduse pikaajalisest jätkusuutlikkusest. Paraku ei arvestata sageli, et metsade kaitsmisel “iga hinna eest” võivad olla ootamatud ja tõsised tagajärjed.
Näiteks see, et kuused taheti põlema panna, ei ole juhus ega erand – see on sümptom laiemast süsteemsest probleemist, kus hea tahtmise kõrval on puudunud selged, läbimõeldud tegevuskavad ning erinevate huvigruppide koostöö. Kui metsamajandus on pidevas kõikumises ning iga nelja aasta tagant teise poliitilise suuna tõttu muutub seaduspära ja praktika, ei saa riiklik metsapoliitika olla tulemuslik ega jätkusuutlik.
Kui raiet ei tohi teha ja metsatöid piiratakse, siis pole ka kuhu taimi istutada. Seemikud, mida on kasvatatud metsa uuendamiseks, jäävad kasutult seisma ja nende hävitamine muutub kurvaks paratamatuseks. Sellised olukorrad näitavad selgelt, et metsa majandamine ei saa olla pendel, mis iga nelja aasta tagant äärmustesse vajub. Vajalik on stabiilne, teaduslikult põhjendatud ning ühiskonnaga kooskõlastatud metsanduspoliitika, mis suudab tasakaalustada looduskaitse ja majanduse vajadusi.
Mis sobib looduskaitsjale? Mitte istutamine, mitte majandamine
Selle taustal on oluline rõhutada veel üht vastuolu: sageli ei sobi looduskaitsjatele ka see, et istutatakse uusi puid. Nende hinnangul tekib niimoodi “puupõld” – ühesugused, tihedalt istutatud puud, mis justkui polegi päris mets. Järelikult pole neile sobiv ka istutamine, ehkki raiet ei tohi teha ja looduslikku uuenemist ei soodustata.
Aga kuidas mets tegelikult kasvab? Ükski istutus ei jää igavesti “puupõlluks”. Tolmnemise käigus jõuavad alale uued liigid, loomad toovad seemneid, söövad noorendikku ja kujundavad maastikku; ilm ja aeg loovad murdekohti, häilu, looduslikku mitmekesisust. Ka “puupõld” saab mõnekümne aasta jooksul mitmeliigiliseks metsaks – kui lastakse sellel lihtsalt toimida. See on osa metsatsüklist, mitte kunstlik eksperiment.
Looduskaitsjad võiksid siinkohal meenutada, kelle initsiatiivil suure osa Eesti metsast üldse istutati. See ei olnud metsafirmade kampaania ega “metsarööv”, vaid teise maailmasõja ajal ja järel algatatud riiklik taastamistegevus, sageli nõukogude võimu korraldusel. Metsad istutati, et katta sõja-aegsed kahjustused ja asendada lageraiutud alad. Tuhanded hektarid tänastest “loodusmetsadest” on tegelikult inimese rajatud.
Kui nüüd kuulutada igasugune istutatud mets väärtusetuks, sest see ei ole “päris”, siis tuleb olla aus ja küsida: kas võtame siis kõik need metsad maha? Või kust läheb see piir, millest edasi on mets piisavalt “õige”?
Kui ükski lahendus ei sobi – ei looduslik uuenemine, ei istutamine, ei majandamine –, siis ei ole probleem enam metsas, vaid mõtteviisis.
3900 hektarit metsa uputatakse – kelle heaks?
Üks viimase aja kõnekamaid näiteid sellest, kui kaugele võib viia dogmaatiline “kaitse iga hinna eest” lähenemine, pärineb Pärnumaalt, Saarde vallast. Kikepera looduskaitsealal soovitakse muuta ligikaudu 3900 hektarit metsamaad uuesti sooks. Looduskaitseplaanide kohaselt suletakse umbes 280 kilomeetrit kuivenduskraave – see tähendab põlvkondade pikkuse töö uputamist, nii sõna otseses kui ka metafoorses mõttes.
Küsimus ei ole ainult tehnikas ega ökoloogias – küsimus on väärtuste konfliktis. Kui aastakümnete töö, mis muutis sood metsaks ja tõi tööd, puidu ning elu, nüüd lihtsalt tagasipööratakse, jääb rahvale õigustatult arusaamatuks: kas see ongi “kaitse”?
(Praegu on pandud teema küll pausile minister Sutti poolt, aga kuna kaalulul on 5,2 miljonit eurot kaitsmise eesmärgil, siis raha on alati magusam).
Looduskaitsel on aeg otsustada, mida nad tegelikult tahavad. Kas metsa ei tohi kasvatada, raiuda, uuendada ega istutada? Kas igasugune inimtegevus tuleb keelustada?
Kui vastus on “jah”, tuleb avalikkusele ausalt öelda, et see tähendab loobumist ka puidutööstusest, tööhõivest, kohalikust eluviisist ja paljudest traditsioonidest. Kui vastus on “ei”, tuleb hakata tegema valikuid, mitte kõikjale kõike keelata.
Mida metsal tegelikult vaja on?
Eesti mets vajab tasakaalu. Kaitsealade olemasolu on hädavajalik, ent ka majandusmetsa roll tuleb ausalt välja öelda. Mets vajab häid praktikaid, teaduspõhist otsustamist, kohalikku kogemust ja paindlikkust. Ta ei vaja emotsioonidest kantud vaidlusi, kus üks osapool karjub ja teine ei julge enam midagi öelda.
Mets ei ole muuseum, vaid elav ökosüsteem. Selle elu osa on uuenemine, häiringud, loomade ja inimeste koosmõju. Kui proovime metsa igaveseks “säilitada”, ilma et lubaksime tal areneda, siis takistamegi elu ennast.
Tark metsapoliitika ei sünni tänaval ega sotsiaalmeedias, vaid arutelus, kus kuulatakse ka teist poolt. Kui me soovime, et Eesti mets jääks alles ka tulevikus, peame loobuma must-valgest mõtlemisest, kus iga tegevus on halb ja iga puu püha.
Metsa suurim vaenlane pole mitte mootorsaag, vaid suletud mõtlemine.
Pille-Riin Kahro