“27 ja lastetu, ühiskondlikult kahjulik element” on lause, mida ma oma 27. sünnipäeva eelselt valjuhäälselt tsiteerin. Ma ei tunne ennast kuidagi solvatuna ja tänaseks pakub see lause mulle isegi liiga palju nalja. Kuid on ka juba hetki, mil bioloogiline kell ajab pisara silma, sest soov on südames olnud juba mõnda aega. Miks ma siis ikkagi lastetu olen?
Enne kui minna riiki ja valitsust siunama, siis tuleb pilk suunata peeglisse. I astme kõrghariduse lõpetasin 2020. aastal, magister ootab lõpetamist ja tagasihoidlik raietöölise kutsetunnistus on ka, mis kõik mu tööpõldu avardavad. Plaanin veelgi juurde õppida ja oma võrgustikku ning ampluaad laiendada. Olen seisukohal, et inimene, kes mõtles välja lause “raha õnnelikuks ei tee” – valetas. Majanduslikult kehvasti mul ei lähe, aga halenaljaka armueluga lõbustan oma sõbrannasid pidevalt. Olen teinud kehvad valikud ja lasknud armastusel, eelkõige selle ideaalsel illusioonil ehk emotsioonil, end liigselt mõjutada ning seeläbi teinud äärmiselt rumalad otsused, mida kahetsen. Siinkohal tunnetan, et meie ühiskonnas on indiviidi tasandil enesekriitikast puudu ja kohati on valitsus, naaber või sõda inimeste eraelude probleemides rohkem süüdi kui isikud ise. Tsiteerin oma kadunud ema: “Loll pea on ihunuhtlus”. Täiskasvanud teovõimelised inimesed vastutavad ise oma heaolu eest ja tehtud vigadest tuleb õppida, et neid enam mitte korrata.
Mind on iseloomustatud võimuka, jõulise, kohati ka agressiivse suhtumise, ent tööka inimesena. Nii ongi – ma jaksan töötada mitmel töökohal ja asusin ka erakonna noortekogu Sinise Äratuse juhiks, et MTÜ veelgi aktiivsemaks kui ka päevakajalisemaks muuta, ka olen EKRE Pärnu ringkonna juhatuses, aga selle kõige kõrvalt suudan regulaarselt oma hobidega (näiteks ratsutamine) tegeleda. Sihid on kõrged ja efektiivne ajaplaneerimine on igapäevane tegevus. Kuid anname nüüd korraks tõele au – eelnimetatud iseloomuomadused kirjeldavad (või vähemalt peaksid kirjeldama) tegelikult meest. Kahjuks muud moodi tänapäeva ühiskonnas enam ei saa ja seetõttu ei ole ma eriline ega ainulaadne, vaid keskmine Eesti naine. Julge sa naisena vaid loota, et mõni mees sulle lilli tooks või õhtusöögi eest maksaks. Ei, oled hoopis kullakaevaja või lausa meestevihkaja. Kui aga mina naisena reaalselt suudan kõike esmatähtsaid asju ise teha või endale osta, st omale kodu soetada, toidu lauale osta, sõiduvahend on olemas ja vajadusel oskan tapeedi seina panna jne, siis mees ei saa kuidagi kehvem olla. Nimesid nimetamata tsiteerin siinkohal ühte suunamudijat – “M ei taha endale lontut”. Ühelt poolt olen taaskord ise süüdi, et olen lati kõrgele tõstnud, sest ideaalset inimest olemas ei ole, aga samal ajal on meil ühiskonnas ka moraalsed piirangud.
Tegelikult on meie põlvkonnale põhikoolist saadik õpetatud, et kui sa lapse(d) saad, siis su elu on läbi. Enne tuleb kindlasti ülikooli minna ja karjääri teha ning alles siis võib olla leiad endale kaaslase, kellega pere luua. Idee on ilus, aga reaalsus on paraku teine. Meid kedagi ei oleks olemas, kui elu saaks peale laste saamist läbi. Elu kindlasti muutub, aga see milliseks ning kui rõõmsaks või vastikuks ta muutub, see on juba iga inimese enda teha. Taaskord jõuame vastutuse juurde enda elu ees, mida paljud inimesed meie ühiskonnas harva võtta tahavad. Vaatame kasvõi laste kasvatamist.
Isiklikult leian, et haridusasutustele on antud liiga suur osa laste kasvatamises. Muidugi on see mugav, sest emme-issi saavad siis tööl, trennis või telefonis olla ja kui laps mingi jamaga hakkama saab, siis lasteaed/kool/õpetaja on süüdi. Lastele kasvatamine on ka töö ja seda peavad siiski vanemad ise tegema. Tulen tagasi fakti juurde, et mõlemad vanemad käivad tööl, mis on majanduslikult vajalik, aga moraalselt kasvatuse saavad lapsed nutiseadmest ja haridusasutustest. Pole vaja imestada, miks vanemate ja laste maailmavaated teineteisest erinevad ning miks käitub laps totaalselt erinevalt vanemate ootustest. Konservatiivse naisena ma ei soovi, et keegi teine minu lapsi kasvataks, eriti veel ajal mil koolides uusi peremudeleid õpetatakse või TikTokis tantsib onu, kes arvab, et on naine.
Lapse saamise soov on tihti ka tabuteema. Olen tähele pannud, kuidas paljud inimesed, nii noored kui ka vanad, mind tihti viltu vaatavad, kui tunnistan, et soovin enne 30 eluaastat ühe pisipõnni saada. “Sa oled ju veel nii noor, ela elu” või “oleks ma sinu vanune, siis ma küll lastele ei mõtleks, nii palju saaks teha” on sagedased fraasid, mida kuulen. Nooremaks ma aga enam ei jää ja iga mööduv aasta vähendab mu viljakust. See on fakt. Lisaks, kui elu elamine on pelgalt töö tegemine, siis seoses pensioniea tõusuga jõuame tööd oluliselt pikemalt teha kui laste kasvatamist kogeda. Lisame siia ka asjaolu, et statistiliselt tõuseb iga aasta inimeste arv, kes vajavad rasestumiseks meditsiinilist abi. See kummutab ka müüdi (suure osa inimeste jaoks), et laste saamiseks ei piisa vaid ükskord ilma kondoomita vahekorras olemisest, vaid tegu on pika protsessiga
Emaks olemine on üldse negatiivse varju all. Kogu meedia on tegelikult täis artikleid, miks keegi lapsi ei soovi ja kui paha on üldse lapse saamine, sest planeet sureb kohe eile ära ja nii juba mitu aastat. Näiteks Silvia Ilvese uus telesaade on arvustatud pealkirjaga “parim rasestumisvastane vahend”. Selle arvustuse autor on, kusjuures, samuti naine. Eks meie esiempaadi empaatiavõime on nakkav. Olles ka aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja, siis adun trendi, kuidas emaks olemist stabiilselt maha tehakse kui naist alandavat tegevust, sest siis peaks mehele toetuma või karjäärist loobuma. Eriti rõhuv on see kui täiskasvanud inimene peab süüa tegema või pesu pesema.
Lapsi tehakse tavaliselt siiski kahekesi. Möödunud kuul ilmus Eesti Ekspressis artikkel, milles mehed rääkisid põhjustest, miks nad lapsi ei taha. Soov mitte anda edasi bioloogilist haigust on ainuke, mida ma mõistan. Teistest sõnavõttudest võib välja lugeda, et mehed hea meelega veedaksid kümme aastat naisega, kes on lapsesaamise eas, enne kui üldse pisipere peale mõelda. Head mehed, palun lõpetage naiste aja raiskamine! Kui sa soovid kõiki privileege – intiimsus, kodu korrashoid, naise hellust, koos elu ülesehitamist jne, siis ole valmis ka vastutama. Anda naisele lootust, et ühel imelisel päeval kauges tulevikus võib juhtuda ime, on oma kaaslase petmine. Enne vihakõneseaduse ametlikuks jõustumist saan veel öelda: eelpool nimetatud artikkel on tegelikult hea näide, kuidas meil on ühiskonnas liiga palju moraalselt nõrkasid mehi. Lugeda arvamusi täiskasvanud meestelt, kes ärkavad ja lasevad hetkeemotsioonidel oma päeva mõjutada, on lihtsalt kurb. Tekib küsimus, kas ja mida te üldse tehtud saate? Majanduslik julgeolek on pisike mure võrreldes ohuga, et ühel päeval peale lapse saamist otsustab härra, et ta enam ei viitsi. Tuleb tunnustada kui sellele mõeldakse eelnevalt, aga oht säilib. Naisena ma end turvaliselt ei tunneks. Emotsionaalselt ülesköetud naiste kõrval on vähemalt sama palju emotsionaalselt ülesköetud mehi.
Tahaksin siinkohal kutsuda üles eelkõige naisi, emasid, ja muidugi ka isasid, rääkima laste saamisest mitte ainult rahvuse vaatenurgast, vaid et saaks lugeda rohkem laste saamisest kui positiivsest ja normaalsest osast elus. Moraalne norm ei muutu üleöö, aga see on saavutatav üheskoos.
Pille-Riin Kahro
Sinise Äratuse esimees