10.06.2025
Pille-Riin Kahro
Viimastel päevadel on vaikselt, kuid visalt tulnud uudised, et hakatakse Eestisse tooma Rootsi vanglatest kinnipeetavaid – võõrpäritolu kurjategijaid, kellest paljud on karistatud tapmiste, vägistamiste, relvastatud rünnakute või organiseeritud kuritegevuse eest. Ametlikult nimetatakse seda “rahvusvaheliseks koostööks” ja “humanitaarsuseks”, kuid rahvale ei öelda välja, et me võtame tegelikult üle probleemid, mida Rootsi ise enam hallata ei suuda. Ja meie ühiskonnas kannatavad selle all eeskätt noored ja nõrgemad.
Radikaliseerumine liigub koos inimestega
Euroopa julgeolekuasutused on korduvalt hoiatanud, et vanglad on muutunud radikaliseerumise kasvulavaks. Islamism, vägivaldne gängikultuur, äärmusvasakpoolsus – kõik need ideoloogiad levivad suletud süsteemides kiiresti, eriti kui ühiskond jääb passiivseks. Kui Eestisse tuuakse kinnipeetavad, kellel on sidemed selliste liikumistega, siis ei saa me sulgeda silmi ega loota, et “meiega seda ei juhtu”.
Need ideoloogiad ei jää vanglamüüride vahele. Radikaalne mõtteviis imbub ka valvurite, teiste vangide ja külastajate kaudu väljapoole. Ja kui see jõuab meie kogukondadesse, mõjutab see otseselt meie noori – neid, kes on niigi haavatavad ja otsivad tähendust ning suunda.
Vangla pole isoleeritud süsteem
Tegelikkuses ei ela vangid suletud vaakumis. Neil on külastajad, sugulased, “sõbrad”, advokaadid ja kontaktisikud, kes liiguvad vabalt ühiskonnas. See tähendab, et vangide ideoloogiline ja sotsiaalne mõju ei piirdu betoonseintega. Kui meie vanglatesse tuuakse kurjategijad, kelle lähedased ja “toetajad” liiguvad koos nendega siia, siis võib Eesti linnatänavatel hakata varsti liikuma inimesi, kelle väärtusruum ei ühti meie omaga ja kelle eesmärgid võivad olla ohtlikud.
Noored kui lihtne saak: kui Tate suutis, suudavad ka teised – ja hullemad
Viimastel aastatel on kogu maailmas, sh Eestis, kerkinud esile nimi Andrew Tate – endine poksija, ärimees ja enesekehastatud „eduka mehe“ prototüüp, kes oma videotes ja postitustes kuulutas õpetusi sellest, kuidas noored mehed peaksid elama, mõtlema ja maailma nägema.
Tema sõnumid olid tihti provokatiivsed ja vastandlikud – võim, raha, kontroll, (naiste) allutamine. Kuigi suur osa tema sõnumitest baseerus loosungitel nagu „võta elu enda kätte“ või „ära ole ohver“, siis nende varjus liikus noorteni palju enamat: mõtteviis, mis põlgab nõrgemaid, õigustab jõu kasutamist ning loob illusiooni, et ülejäänud ühiskond on vaenlane.
Tate’i mõju ei olnud n-ö nišifenomen. Tema videod kogusid miljoneid vaatamisi YouTube’is ja TikTokis, tema tsitaate jagati koolides, foorumites ja suletud grupivestlustes. Isegi Eestis on koolijuhid ja õpetajad pidanud sekkuma juhtumitesse, kus poisid on võtnud Tate’i mõtteviisi ülistavaks eeskujuks ning hakanud kaasõpilasi või õpetajaid halvustama.
Mida see meile ütleb?
See näitab, kui kiiresti ja lihtsalt noored satuvad mõjutuste alla, mis pakuvad enesekindlust, kuuluvustunnet ja „elulist filosoofiat“, isegi kui selle sisu on ühiskonna seisukohast kahjulik või ohtlik. Ta ei olnud isegi Eestis. Ta oli lihtsalt nähtav, valjuhäälne ja hästi turundatud.
Nüüd kujutlegem, milline mõju võib olla inimestel, kes Eestisse tuuakse päriselt, füüsiliselt – kel on taga kriminaalne autoriteet, elukogemus vägivallast ja kuritegevusest, ning kelle mõtteviis on vähemalt sama “radikaalne”, kui mitte hullem.
Kui Tate suutis mõjutada tuhandeid Eesti noori pelgalt interneti kaudu, siis mida suudab vangis istuv „tõeline kurjategija“, kes suhtleb otse, kes “teab elu” ja võib pakkuda tänavalapsele või noorele mehele „elu mõtte“ koos kamraadluse ja “elluviimise õpetusega”?
Kas see ongi demokraatia? Probleemide import ja oma rahva unustamine?
Peame küsima otse ja ausalt: kas see ongi tänapäevane “demokraatia”? Me toome siia teiste riikide probleemid – ja hakkame neid siis rõõmsalt, eurotoetuste najal, “lahendama”? See pole vastutustundlik riigijuhtimine, vaid rahvusliku enesehävituse suund. Me ei tohi muutuda riigiks, kus me impordime probleeme selle asemel, et tegeleda omaenda muredega.
Küsimus ei ole selles, kas teisi võib aidata. Muidugi võib – kui oma rahvas on hoolitsetud. Aga hetkel ei ole.
Pärnu linnas söövad lasteaialapsed külma toitu, kui üldse midagi. Tervishoid on alarahastatud. Regionaalhaiglad sulgevad sünnitusosakondi. Põllumehed peavad likvideerima tootmist, samal ajal kui siseministeerium leiab raha välisriikide vangide majutamiseks. Kelle prioriteet on see?
Eesti oma rahvas vajab kaitset – mitte vaikivat loovutamist
See ei ole üleskutse vihkamisele. See on üleskutse kainusele. Me ei pea vihkama teisi, aga me peame eelistama oma inimesi. Kui Eesti riik ei suuda või ei soovi kaitsta oma noori ja ühiskonda sissetoodud kuritegeliku mõtteviisi eest, siis peab selle häälekalt välja ütlema rahvas ise.
Pille-Riin Kahro