Mullu teenis Eesti süsinikukvoodi müügist väidetavalt 256,5 miljonit eurot. Alates 2013. aastast on kliimaministeeriumi andmetel kokku laekunud üle 2,3 miljardi euro. See on meie uus sundmaks – roheline kümnis.
Vana kirikukümnis võttis kümme protsenti saagist. Vastutasuks pakkus kirik moraali, toetas kogukonda, andis vaestele abi, vedas haridust ja säilitas lootust. See oli kultuuriliselt loogiline süsteem, mis hoidis ühiskonda koos. Enamasti räägiti mõistlikke ja kasulikke asju.
Tänane kliimakultus on hoopis teistsugune. See on pime kuulekus võõrastele, Brüsselist dikteeritud usutõdedele, mis osutub enesetapjalikuks petuskeemiks. Süsteem ei vähenda globaalseid heitmeid – Hiina ehitab uusi söejaamu kiiremini, kui Euroopa neid sulgeb –, kuid tõstab energiahindu, kahjustab tööstust ja suunab raha ideoloogilistesse absurdiprojektidesse.
Näiteid juhmidest projektidest on küllaga. Üle miljardi euro on läinud transpordile, eelkõige Rail Balticule – või nagu kriitikud tabavalt nimetavad, Häädemeeste raudteele. See on klassikaline põhjatu kübar. Projekt on paisunud juba üle 23 miljardi euroni kogu liini peale. Häädemeeste peatus jääb 15 kilomeetri kaugusele alevikust. Sinna võib matta kümneid miljardeid ilma igasuguse majandusliku või ühiskondliku kasuta. Samal ajal ostetakse elektrironge, rajatakse kaldaelektrit parvlaevadele, ehitatakse tuuleparke Ida-Virumaale ning pannakse teatrid valgustuse arvelt kokku hoidma. Raha on läinud ka „kliimaatlasele“, geotermaalsetele katsejaamadele ja ullikeste projektidele Ukrainas ning arengumaades.
See ei ole keskkonnahoid. See on roheline korruptsioon: raha võetakse Eesti ettevõtetelt ja tarbijatelt kõrgemate energiahindade näol ning antakse osa tagasi ainult siis, kui selle eest täidetakse Brüsseli roheideoloogia tellimust.
Kui Eesti ja Euroopa Liit ei hakka lõpuks tegutsema tervest mõistusest ja loodusseadustest lähtuvalt – arvestades reaalseid ressursse, majanduslikku realismi ja rahvuslikke huve –, vaid jätkavad muinasjuttude ja rohelise korruptsiooni teenimist, siis pole mõtet endale edasi valetada. Sellisel juhul võime panna jalad seinale ja hakata surma ootama. Mõistusevastane süsteem on hukule määratud ja meilgi pole pääsu.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 07.08.2026