08.03.2022
Ukrainas on naised tõelised kodumaa sõdurid.
Elasin kunagi vene kirsa all. Olin karu ori. Põgeneda sai ainult vaimselt. Ma põgenesin Eesti Wabariiki. Lugesin Eesti Wabariigi ajal trükitud raamatuid ja ajakirju. Ma teadsin juba väikse algkoolilapsena, et kirsa lajatas meile vastu vahtimist nagu välk selgest taevast. Vahetult enne oli kõik kõige paremas korras. Inimesed kaunistasid kodu, vuntsisid üles imekauneid aedu, puhkasid kuurortides, kasutasid NIVEA kreemi ja hambapulbrit ning olid igati kursis elegantsete moodidega.
Siis saabus tankikolonnis verine karu. Karul olid tagakäppade ümber nartsud ning ta oli nartsudele peale tõmmanud kirsad. Ning oh kuidas see verine karu meid peksis, piinas ja tappis! Ellujäänutele jäi õigus painduda igaveseks tema porise kirsa alla ning tunda oma kõril karu plekkhambaid ning ninas karust õhkuvat teevorsti, küüslaugu ja pohmelli haisu. Mõnikord vaatas karu oma ohvritele sügavalt silma ja küsis neilt: „Miks te mind ei armasta?“ Karul on karu aru. Siis juhtus aga ime ning karu lõppes otsa, muutus ohtrast joomisest alkohoolikuks ja kadus kodukoopasse kosuma. Nüüd on ta tagasi ning nuusib ringi. Ukrainas laseb käppadel käia.
Mul oli kombeks aastaid tagasi teha Iisraeli julgeolekumeetmete kohta sarkastilisi märkusi. Nägin millegipärast pidevat ülepingutamist ning isegi hüsteeriat ja psühhoosi. Iisraeli lennukite üliturvatud maandumisrituaalid on miski, mille üle olen ka vestluses teistega irvitanud. Kas inimketi moodustamine ümber lennuki on tõepoolest vajalik? Nüüd ma enam ei irvita. Üks vanem proua rääkis mulle, et ta käib sageli Iisraelis. Ta on suur juudi kultuuri huviline ning on isegi vabakuulajana käinud nendel loengutel, mida võtavad muidu ainult need, kes soovivad juudi usku pöörduda.
Ühel päeval rääkis proua mulle loo reisist Iisraeli, mille ta tegi koos kahe sõbrannaga. Üks sõbranna ärritus check-in’i küsimuste peale. See on keelatud. Ometi pääses ta lennukisse ja ka Iisraeli. Tagasiteel lohistas sõbranna minema Mossad. Tema ülekuulamine kestis kaks tundi. Rohkem ta check-in’is ärrituma ei hakka. Vaevalt julgeb Iisraeligi enam minna.
Proua rääkis mulle ka, millega tegelevad Mossadi pensionärid. Mõned neist hakkavad libareisijateks. Igal Iisraeli lennuliini lennukil olevat pardal ka Mossadi pensionär. Kui keegi tundub kahtlane, siis tekib tema puhul „tehniline viga“ ning väravas öeldakse talle, et tema istekoht lennukis on vahetunud. Siis satub ta jutuka ja muheda vanahärra kõrvale.
Oleksin heameelega natuke kahtlane, sest Mossadi pensionäriga oleks kahtlemata huvitav lennukis veini juua ja juttu puhuda. Sellel inimesel oleks vähemalt maailmapilt ning tugevad teadmised ajaloo kohta. Võime luua seoseid, millest mõnega saan olla nõus ja mõnega vast mitte. Millegipärast eeldan, et meie liputajad ei suuda mulle isegi öelda, millal toimus Prantsuse revolutsioon. Rääkimata mõnest seosest, mis läheks kaugemale karjetest: „Vaesed lapsed! Pomm! Appi!“
Lühidalt öeldes on Iisraeli geopoliitiline olukord karm ning nad vaatavad reaalsusele vägagi silma. Hambuni relvastatud olek on nende püha isamaaline kohus. Näha Iisraelis relvis kodanikke ei ole kummaline (https://www.haaretz.com/israel-news/.premium-minister-advances-plan-to-boost-number-of-gun-owners-in-israel-1.6406544 vaadatud 07.03.2022). Ka Eesti geopoliitiline olukord on karm. Meie kõrval elab ohtlik karu. Iisraelis austatakse aga ka riigi eesmärki. See on alati primaarne. Iisrael on juutide kodumaa ning seetõttu on mittejuutidel sinna kolimine vägagi raskendatud.
Mul on soovitatud piinlikkust tunda ja häbeneda, sest olen Ukraina sõjapõgenike vastane. Äärmisel juhul võivad siia minu arvates ajutiselt (!!!) tulla naised ja lapsed. Püsivalt nad siia elama jääda ei tohi, sest siis satuks aina enam ja enam ohtu Eesti Vabariigi eesmärk (sätestatud preambulas). Lähen hetkeks nurka koos Iisraeli siseministriga häbenema. Meil on mõlemal väga piinlik (https://www.haaretz.com/world-news/europe/.premium-israeli-minister-90-of-ukrainians-refugees-are-non-jews-situation-cannot-go-on-1.10655497 vaadatud 07.03.2022), aga mis teha, kui riigi eesmärk kohustab. Tähendab, Iisraelis kohustab päriselt. Eesti kohta on mul hinges kahtlused, sest siin käib selline venestamine ja inglistamine, et jube hakkab.
Kui keegi ütleb mulle, et Eesti jaoks praegu ohtu ei ole, siis juhiksin ta tähelepanu kolmekümnendate aastate lõpu ajakirjandusele. Edasine ajalugu on kahjuks teada. Mina näen praeguses olukorras ainult ühte lahendit. Meil tuleb relvastuda sellise määrani, et ka kõige sõjakam sõjard paistaks meie kõrval välja nagu udusulis rahutibu. Esiteks tuleb hambuni relvastuda armeel. Teiseks peab riik võimaldama tasuta võimsaid tulirelvi, laskemoona ning väljaõpet kõigile eestlastele.
Mina ei tea tulirelvade kohta midagi ning ausalt öeldes isegi kardan neid, aga ma saan enesega hakkama. Surun oma hirmud alla. Palun lihtsalt tasuta poolautomaatrelva (või oleks automaatrelv parem?), laskemoona, väljaõpet ning luba hoida relva kodus voodi all või riidekapis. Tänaval oleks relv mul muidugi alati kaasas ja nähtaval (nagu Iisraelis!). Kannaksin seda uhkelt diagonaalis paelaga seljas.
Rahajutuga pole vaja vett sogaseks ajada, sest kui teil on raha „teadusliku“ ajupesu ja ülimalt kalli eksperimentaalsundravi jaoks, siis on teil raha osta ka eestlastele surmavad relvad. Vene karu on märgatavalt (!!!) tapvam kui mingi totakas 99 koma midagi ellujäämisprotsendiga nohu. Uus relvarealiteet on võimalik kehtestada kiirkorras valitsuse korralduse ja/või määrusega. Midagi on ju koroona meile õpetanud ka. Maskid maha! Rahvas relvile!
Putinit ei huvita, kui Hollywood ei saada Venemaale uusimat LKGB kraami. Pigem hingab ta kergendatult, et see kibe karikas läks vene noorsoost mööda. Putinit ei huvita fakt, et Eurovisioon jääb Venemaa jaoks ära. Pean kahjuks isegi selles punktis Vladimiriga nõustuma, sest minu lapsepõlve Eurovisiooni, mida jälgisin andunult Soome telekast ning kus Eesti ei saanud karu kirsa paine tõttu osaleda, pole juba ammu. On lihtsalt hale tsirkus, kus lauldakse enamasti puuinglise keeles (vanasti pidi iga riik esinema oma keeles) ning kus näeb habemega naisi. Miks ma peaksin seda jama vaatama?
Putin respekteerib jõudu. Kui ta näeb, kuidas Eestimaal käivad eestlased tänaval relvis ning ta näeb meie silmis jäist Sinimägede pilku, mis kuulutab vene soldatitele surma, siis on võib-olla lootust karu käest ka pääseda. Kui ei ole, siis tuleb mõelda nii: elul on eesmärk ja mõte. Eestlane, kes on valmis olema karu kirsa all, on juba niikuinii sama hästi kui surnud. Seega kaotada võimalik ei ole. Kahtlustan aga sageli, et paljud on valmis ronima isegi karu viisu alla. Isegi kirsahoopi pole säherdustele enam vaja. Viiskudes mõmmik ajab asja ära.
Kui valitsus meile tulirelvi ja väljaõpet ei anna ning jätkab ainult kauni sõnavahuga, siis mida peame järeldama? Tegemist on rumalate inimestega? Tegemist on mõttetute käpikutega, keda juhivad teised? Kes need teised on? Tegemist on putinistidega? Millised töökohad on soolas karu eliitorjadele selles Eestis, mis kuulub uuesti karu mõjusfääri? Putin määratles juba oma vaenlased: need on isikud, kes käivad ringi tõrvikutega. Selles punktis on ta vist ühte meelt meie peavooluga? Otsin praegu Putini intervjuud, kus ta mõistaks hukka Vene raha pesemise Eestis. Ei ole seda intervjuud veel leidnud, kuid kui leian, siis on võimalikud kaks Putini „vastust“:
1. See on kahetsusväärne. Meil on Venemaal selliste asjade vastu ranged seadused. Paragrahv see ja too. Prokurörid tegelevad ja paneme kohe kedagi vangi. (Putini silmanurgas kumab aga kummaline helk).
2. Ja siis? Teate, Ameerikas juhtus…
Olen jõudnud järelduseni, et woke-ideoloogia (see va neomarksismus koos uute eliitvähemustega, kelle ees peame koogutama) on ka karu projekt. Võimalik, et koostöös draakoniga. Te naerate? Kunagi olid Saksamaal armsad hipid ja rahutuvikesed. Looduslapsed võitlesid andunult tuumaenergia vastu ning rohepöörlesid Rousseau’ vaimus. Karu, kes on ka osa loodusest, virgus, uhtus end jões viisakamaks, pani puhta hõlsti selga, rühkis Saksamaale ning naeratas sulnilt nagu rahukaru ennemuiste. Rahukaru oli ka rahakaru. Juba mängisidki looduslapsed pilli ja karu lõi kükktantsu. Karu võlus looduslapsi oma loodusliku elegantsiga ja oma armastusavaldustega. Siis aga võttis karu välja oma pilli ning pill tuli pika ilu peale.
Sakslased on nüüd karu omad. Seda on nad siiani. Nad saadavad Ukrainasse küll humanitaarabi ja mingit vana sõjatehnikat, aga karult ostavad gaasi edasi. Nad rahastavad karu sõda Ukrainas. Muu jutt on õõnes, sest tapvad raketid vuhisevad Ukrainas nagu sihvkakoored karu koonust. Eestlased, kes hävitavad enne rünnakut ostetud Vene toitu ning siis ostavad üllast Ukraina toitu, mida tuuakse poodidesse kaubaautodes, on mõtlemisvõimetud ning reageerivad ainult meediast või teab kust antud märkidele. Sest ma küsin: mis on kaubaauto paagis ning kas selle eest makstakse verisele karule ka praegu? Kui jah, siis lihtsalt öeldes, rahastate te praegu verise karu sõda. Kui soovite verise karu sõda vähem rahastada (sest päriselt te sellest tänaste valitsejate kehtestatud tingimuste tõttu ei pääse), siis lõpetage tarbimine, paastuge regulaarselt ning ärge sõitke enam ühegi autoga. Eriti käib see liputajate kohta, kes ei suuda sageli kilomeetritki jala kõndida.
Mina olen viimase paari-kolme aasta jooksul autoga sõitnud ainult ühe korra. Kohta, kuhu oleks jala saanud kümne minutiga. Seda ma ka autoomanikule ütlesin. „Ei, läheme ikka autoga,“ oli tema vastus. Nii et, ma ei taha ühtegi kõõrdpilku, kui te näete mu ostukorvis viimaseid Boržommi pudeleid. Minu Boržommi eest on verisele karule juba makstud. See on poeriiulisse juba transporditud. Mina liigun poe ja kodu vahel jala ning ei kasuta Boržommi kojutoomiseks verise karu kütust. Shell liputab ja karjub: „Ukraina!“. Kahjuks olid nad sunnitud verise karu käest kütust ostma (https://www.bbc.com/news/business-60638255 vaadatud 07.03.2022). Lääne armastus on seega nagu nende võluvate härrasmeeste armastus, kes kontakteeruvad netis üksikute naistega ning siis vajavad ootamatut abi lennupileti ostmiseks või on Nigeeriast tulekul pärandus ja enne on vaja natuke midagi maksta. Ehtne armastus saab väljenduda ainult tegudes. Elektrist ma parem rääkima ei hakka, sest äkki toetame juba tuld põlema pannes ja arvutit vooluvõrku lükates karu sõjatööstust?
Aga liigun tagasi woke-ideoloogia juurde. Arvan, et juhtus midagi alljärgnevat. Läänes tekkisid woke-ideoloogia võrsed. Neid oleks olnud vähe ja nad oleksid suuremas osas koltunud. Pahelist elu on ju alati olnud ning see polegi ühiskonnas mingi eriline probleem. Kuni hetkeni, mil pahesid hakatakse promoma voorustena (nagu seda koolisüsteemis juba tehakse). Karul tekkisid aga mõtted. Aeg oli hakata „inimõiguslaseks“ ja „sallivaks“. Aeg oli värvuda roosaks. Aeg oli imbuda. Aeg oli armuda kohitsetud jääkarusse, kes värvib end regulaarselt lillaks, identifitseerib end pruunkaruna ning osaleb naiste ujumisvõistlustel, kus ta võidab kuldmedaleid. Roosa karu haaras oma väetisepüti ning tormas woke-põllule. Tulemust näeme praegu.
Mida teeb aga karu ise? Karu peseb jões maha roosat värvi. Woke-ideoloogia rahvas on putinistid. Nad ei saa sellest kahjuks veel aru. Võib-olla kunagi saavad, sest praegu teame me ju ka tõtt Saksamaa looduslaste omaaegse rahakaru kohta. Woke-ideoloogia rahakaru on raudselt sama karu!!! Sest mis saaks karule olla kasulikum, kui ehtsatest Õhtumaa väärtustest kaugenenud Euroopa, mida ootab seetõttu lõhenemine, mandumine, eneseusu kaotus ja kollaps? Siis istub karu – nüüd juba pruun ja loomulik – metsa veerel, kõhvitseb kõhtu ning räägib, kuidas tema on aus ja väärikas loom. Mõned šokis õhtumaalased põgenevad selle peale ise karu juurde, taipamata, et karu nende ühiskonna ju hävitaski.
Mul keerab sees, et pean praegu lihtsalt klaviatuuri toksima, aga midagigi… Peaksin olema hoopis lasketiirus. Valitsuse korralduse ja/või määrusega sätestatud relvaõppel. Iga hetk, mil ma ei ole lasketiirus, tekitab minus kahtlusi. Miks ei taha valitsus Eestimaad päriselt kaitsta? Kuidas suudan ma praegu tänavavõitluses Vene sõjaväe vastu võidelda? Harjavarrega või? Valitsuse jaoks tähendab see traagiline fakt edaspidist mugavat elu eksiilis. Mina saan neid sajatama Vorkuta sunnitöölaagrist. Seal mugav ei ole.
Novak Djokovic, kelle tervisealased otsused tõid kaasa kinnipidamisasutuse ning deportatsiooni Austraaliast, on suur tennisist ja suur inimene. Ta on pakkunud abi ukraina kolleegile (https://sport.delfi.ee/artikkel/96095755/djokovic-pakkus-sotta-lainud-ukraina-tennisistile-rahalist-toetust vaadatud 07.03.2022). Valitsejad on mind alandanud mu tervisealaste otsuste pärast, aga Djokovici on nad alandanud minust enam. Mina pole veel vahi all olnud. Kaotasin lihtsalt tööd (eeldan, et ülemused liputavad praegu?) ning pidin taluma solvanguid ja mõnitusi (kohvikutesse ma enam ei saa, karu kirsa all kusjuures sain, õudne fakt, aga tõsi). Seega on oluline diferentseerida. Ühel pool on mõttetud valitsejad, aga nad pole verised karud. Lihtsalt nende abitus ja iha lömitada tugevamate ees ning peksta nõrgemaid võivad meid lükata karu kirsa või viisu alla.
Me peame hambuni relvastuma. Me peame olema valmis selleks, et iga eestlane suudaks niita vene soldateid. Me peame olema valmis selleks, et Putinil tuleb aina uuesti ja uuesti tõusta leinaseisakuteks, sest eestlased on olemas. Iga vene ema peab teadma, et tal tuleb vajuda valudes kössi, sest eestlased on olemas ja enam sellel vene emal poega ei ole. Andku Jumal, et see kõik jääks ainult Iisraeli stiilis heidutuseks ning ükski vene ema kössi vajuma ei pea. Aga kui karul on tõsi taga, siis on tõsi taga ka minul. Valitsus, andke mulle kohe tulirelv (midagi Kyle Rittenhouse’i stiilis ajaks juba asja ära), vajalik väljaõpe ning relvakandmisõigus avalikus ruumis. Sest varsti on liiga hilja.
Kuna Eestis on kadunud ära mõtlemisvõime, ajalugu ei tunta ja geopoliitilist olukorda ei analüüsita, siis on meil uus ja huvitav nominalismipuhang ehk täiesti valimatu siltide lajatamine. Samal päeval on täiesti võimalik olla russofiil (sest vene toitu ja Dostojevskit ei tohi ära visata), russofoob (sest Eesti territooriumil elab ohtlikke Putini pooldajaid, kelle elamisload ja viisad tuleb kohe tühistada), nats (sest seda olen ma nii Putini kui ka meie „liberaalide“ arvates ning see sõna on pealekauba minetanud tähenduse) ja kurat teab veel kes.
Soovitan mõtiskleda John Fowles’i romaani „Prantsuse leitnandi tüdruk“ üle. Mõtlemisvõimetu rahvas otsustas lambist, et romaani peategelane seksis Prantsuse ohvitseriga. Neiu elu läks karmiks. Ta sattus põlu alla ja liikus alati ringi üksi. Tegelikult ta selle prantslasega ei seksinud. Ajad läksid maailmas edasi ning tänapäevasemal ajal oleks võinud tütarlaps ka prantslasega seksida. See oleks olnud tema valik ja põlu alla ta selle eest sattunud ei oleks. Nüüd aga on ajad läinud hullemaks, sest Prantsuse leitnandi tüdrukud on kõik, kes mõtlevad. Asi pole enam isegi seksis või soos. Sildid lendavad valimatult. Üks intervjueerija ütles Putinile, et Putinit kutsutakse tsaariks. Putin arvas, et inimesed kutsuvad ikka teisi igasugusteks asjadeks. Ehk siis, kui Vladimirilt midagi õppida, siis vast seda, mida tegi ka Prantsuse leitnandi tüdrukuks kutsutu. Rahulikku suhtumist.
Seega võite mind sõimata russofiiliks, russofoobiks, natsiks, putinistiks, fašistiks, marurahvuslaseks, ekreiidiks, Kremli trolliks, antivakseriks, lamemaalaseks, nakkusohtlikuks, mõrvariks, kasulikuks idioodiks, vandenõuteoreetikuks ja vahet pole kelleks veel. Oma sisemuses tean ma tõtt. Täpselt nõnda nagu teadis tõtt ka Prantsuse leitnandi tüdruk. Maailm on keeruline, aga meie preambula on kõigest hoolimata püha.
Vaatasin kunagi ammu mingit Prantsuse filmi. Rikkurite villas toimus ootamatult midagi kriminaalset. Ei mäleta enam täpsemalt. Mäletan aga, kuidas jooksis ringi ärev turvameeskond ja röökis: „Keskispass?!“ (originaalis: Qu’est-ce qui se passe?!, tähendab: Mis toimub?!). Tunnen praegu nagu oleksin selle turvameeskonna osa ning tahaks ka kelleltki küsida: „Keskispass?!“
Herojam slava!
Piret Kivi, Prantsuse leitnandi tüdruk
07.03.2022 Anno Domini