12.04.2023
Raudne reegel iga eestlase jaoks.
Kauges lapsepõlves kuulsin lugu noorest näitsikust hüüdnimega Punamütsike ning tema ränkadest katsumustest. Jutt on üldiselt vägagi teada ja tuttav ning kokkuvõtet esitama siin ei hakka. Vanui on see lugu aga hakanud mind mõneti kummitama. Pähe on ilmunud poliitiliselt ebakorrektne küsimus: „Kas Punamütsike oli äkki osaliselt oma katsumustes ise süüdi?“
Ametlikus sfääris ehk kohtusüsteemis Punamütsikese süüd minu meelest arutada ei saaks. Elu läheks liiga keeruliseks ning kohtuveskite närvesööv jahvatamine ei lõpeks kunagi. Mina ei räägi aga seaduste tasandist. Kõnelen tegelikust elust. Ning tegelikus elus, mis on oma loomuselt karm ja ebaõiglane, on vastus kahtlemata jaatav. Punamütsike oli oma kannatustes osaliselt ise süüdi.
Miks? Esiteks rääkis ema talle metsa ohtudest. Punamütsikesel ei olnud ema luba vestelda hundiga. Veelgi vähem oli tal luba anda hundile konfidentsiaalset infot vanaema elupaiga kohta. Ometi otsustas Punamütsike ema sõnu eirata ning šarmantse hundiga lobiseda. Samuti ei läinud ta otsejoones vanaema juurde, vaid kuulas hundi nõuannet lillede kohta. Tundub ju igati empaatiline ja ilus vanaemale lilli korjata. Lilletalgud andsid aga hundile väärtuslikku lisaaega, et mõrvata külmavereliselt kaitsetu vanur ning ta ära süüa. Kuna sarnane saatus ootas pisut hiljem ka tütarlast ennast, asetas ta oma vastutustundetu käitumisega nii enda kui ka vanaema surmaohtu.
Tegelikus elus on ka tähtis mitte olla nõdrameelne. On oluline mõista reaalsust, tuksuda reaalsusega samas rütmis. On mõistuspärane uskuda, et noor toidukuller, kes suudab iseseisvalt liikuda punktist A (kodunt) punkti B (vanaema koju), teeb vahet kahel olendil: 1. öösärgis vanaemal, 2. öösärgis hundil. Punamütsike seda vahet teha ei suutnud. Küsimuste ja vastuste voor näitas küll pisut, et tal oli väikeseid kahtlusi, midagi nagu kripeldas hinge peal, kuid ta laskis need kahtlused lääge mesijutuga kummutada. Tungiv soov uskuda varjutas tõe. Võib muidugi öelda, et kuna Punamütsike ja vanaema lõpuks päästeti, on kõik kombes. Sellega on aga üks aga. Vanem muinasjutu versioon (see va Perrault’ oma) lõpeb vanaema ja Punamütsikese allaneelamisega. Täiusliku võidu kahmab endale öösärgis hunt. Puhas kurjus.
Loen meediast, et hotelliärikad käisid enne valimisi vanaema majas, kus olevat pehmes sängis põõnanud lausa kolm (!) öösärgis hunti. Võsavillemid niutsusid sulnilt, ajasid hotelliärikatele kägu ning hotelliärikad uskusid kõike. Täpselt nagu noor ja õhetav Punamütsike. Siis hakkas aga teki all plärisema äratuskell. Aeg oli liikunud huntidele soodsasse kohta. Ei vaevunud need soerdid ootama ära isegi klassikalisest muinasjutuliturgiast teada küsimust oma suu ja hammaste suuruse kohta. Lihtsalt ampsasid ja kõik. Kui jääb peale Perrault, on hotellirahval lips läbi ning tegelikus elus on nad ise selles osaliselt süüdi. Kes käskis neil hunte uskuda? Huntide seedekulglas jääb neil ainult veel uskuda vendade Grimmide tulekut. Siis lõigatakse nad välja. Muinasjutt tuleks aga neil uuesti aeglaselt ja mõttega läbi lugeda. Selgelt on ju kirjas, et huntidega vestelda ei tohi. Ei tohi! Selgelt on ju arusaadav, et öösärgis hunt ei näe välja nagu öösärgis vanaema. Kui tekstist jääb selline asi hämaraks, siis on olemas ka pildimaterjal ehk illustratsioonid. Vaadake illustratsioone ja saage ometi aru, et hunt on hunt. Hunt ei ole inimese vanaema! Hunt ei ole transinimene!
Tavainimene võib muidugi õlgu kehitada ja kohmata: „Mis mul neist võõrastemajadest?“ Võib-olla ostab see tavainimene endale hommikuti sarvesaia. Võib-olla ta ei saa aru, et see pagariäri, kust ta sarvesaia ostab, on olemas, kuna teatav protsent klientuurist on turistid, kes peatuvad lähedalasuvas hotellis. Kui hotellis enam ei elata, pannakse hotell kinni. Pagariäril pole enam piisavalt kliente. Pagariäri pannakse ka kinni. Pagariäri varustajatel pole enam piisavatesse kohtadesse oma kaupa müüa. Need kohad pannakse ka kinni. Väga paljud inimesed kaotavad töö. Riik läheb allakäiguspiraali. Paljud lähevad tööd otsima teistesse riikidesse. Kuidas suhestuvad omavahel allakäiguspiraal ja eestlus (Eesti Vabariigi eesmärk ja olemasolu mõte!)? Ei suhestu.
Kuidas aga huntidel ja inimestel edukalt vahet teha? Väga lihtne. Kui mingi maks on 20% ja seejärel 22%, siis hunt arvab, et muutus on 2%. Inimese meelest on õige vastus 10%. Hundid ei käi nimelt koolis ning neil on sageli lihtsate arvutustega raskusi. Üritasin kunagi ühele noorele libahundile arvutamist õpetada. Ütlesin: „Sul on 1000 eurot. Võtad sellest maha 25% ja saad 750.“ Libard noogutas mõistvalt, sest natuke (!) mõned hundid arvutada oskavad. Jätkasin: „Kui lisad arvule 750 25%, siis mis oleks vastus?“ „Tuhat!“ ulgus hunt rõõmsalt. „Ei ole tuhat,“ vastasin rahulikult. „Mõtle natuke!“ Hunt mõlgutas natuke mõtteid ning süüdistas mind seejärel pahatahtlikkuses ja segases jutus. Sellised need hundid juba on. Vägivaldsed ja pentsikud.
Eestlus on üldse mingi seltskonna – kahjuks ka lollide hotellipunamütsiklaste – jaoks vastik lööve, mis sügeleb ning millest lahti ei saa. Seega soovib mingi osa minust, et sel tsunftil oleks soe vatsas soe. Eesti keel kraabib ühiskonnamuutjatel kõike. Kahjuks sosistas Kurivaim neile kõrva oivalise lahenduse. Ei olegi ju vaja eesti keelt. Sildist (!) „eesti keel“ piisab täiesti. See silt tähendab eesti keele lihtsamat varianti kohtades, kuhu see lihtne variant ei kuulu, ning mingil hetkel ka eesti keele hävitamist, sest „mõttekam on mõne suurkeele peale üle minna“ ning eestlust „arendada“ ainult multikulti folkloorifestivalidel kannelt mängides. Selline silt on ka „eestikeelne kool“. Ma ju näen, mida tähendab ülikoolis tegelikult „eestikeelne õpe“. Eeldan, et üldhariduskoolides on tegelik tähendus veelgi vesisem.
Mingil hetkel otsustati, et eesti keel peab muutuma primitiivsemaks, peab tekkima „vigu pole olemas, on lihtsalt teistmoodi õigesti rääkimine“ arusaam. See arusaam kuulub „patte pole olemas, on lihtsalt teistmoodi voorused“ maailmapilti. Eestlaste koolides vähendati emakeele tunde. Helendavate ekraanide maailmal lasti tirida noori eemale ilukirjandusest.
Eesti keele päästmine on oluline, aga eesti noored peavad selleks tegema päästjatega koostööd. Nad peavad hambad ristis hülgama poolkeelsete ja puukeelsete maailma. Punamütsiklased väärivad aga oma hukku, sest nad on lollid ja ei suuda hinnata neid varitsevaid ohte. Ühiskond peab halastamatult kindlustama, et poolkeelsed ei saa enam pidada teatavaid ametikohti ning võtta sõna ühiskonna aujärgedelt. Et poolkeelsed ei saa tegeleda nt eesti keele korraldusega. Keelt korraldatakse ju väärikas riigis selleks, et ei katkeks side minevikuga. Et eestlane saaks jätkuvalt olla oma vaarisa moodi. Mitteeestlased ja pooleestlased eesti keele tanumale ei sobi. Nende roll olgu eesti keelt rõõmuga õppida ja kasutada. Ei lähe ju minagi välisriikidesse keeli korraldama, kuigi kindlasti oskan nii mõnegi võõrkeele grammatikat ja õigekirja paremini kui sealsed kohalikud narkomaanid ja hulgused. Mul lihtsalt puudub selleks tööks paslik vaarisa. Kindlasti ei laskuks ma kunagi tasandile, kus hakkan valetama, et mul on mitu emakeelt. See mitme emakeele jutt on ju suures osas alatu ja jõhker ajude koinimine. Põlisrahva mõnitamine ja alandamine.
Alljärgnev võib paljusid üllatada. Jumaldan nimelt puukeeli. Inimese maine elu lõpeb mingil hetkel ära. Ei ole võimalik kõiki keeli endale selgeks teha. Pealegi ei pea põlisrahvuse esindaja oma kodumaal üldse mingeid võõrkeeli õppima, kui selline on tema tahe. Võõrkeelte huviline on paratamatult sunnitud tegema valiku ning jätma mõned keeled puukeelteks. Räägin ise mõnuga mitmeid puukeeli. Olen saanud reisides paremini hakkama. Ümbruskond pole olnud nii hirmutav. Olen tänu puukeeltele tundnud end paremini kui nt umbkeelsena. Olen puukeelte andunud jünger. Puukeeltega on aga üks oluline aga. Neil oma kindel koht. Nad elavad kuudis. Mitte majas. Kindlasti mitte lossis. Puukeel, mis väidab end olevat enamat, on võigas.
Nägin eile tänaval vene kooliõpilasi. Minu jaoks on ilmselge, et eestlasi nende sekka panna ei saa. Need noored venelased hävitaksid eestluse. Lõimunumad teeksid seda siuh-säuh (ehk kahe hoobiga), teised kakrass (ehk ühe hoobiga). Nad tekitaksid juurde poolkeelseid eestlaseid, kes on küll oma elulaeva käilas, kaevad sealt tüünet merd, aga ei tea enam, et nad näevad „tüünet“ merd. Varsti ei näe sellised enam ka „merd“. Nagu pimedusega löödud lojused liipavad nad elulehtris ringiratast. Kuni olemine läheb kitsaks. Ja kitsamaks. Ja kõige kitsamaks üldse. Siis purskub neist verd. Nad hukkuvad. Haiglavoodis. Venekeelse möla sees. Paras.
Kuidas edasi? Hundid vaatavad metsa poole. Nende arvates tuleb vanaema maja vallutada. Seega tuleb hundid otsemaid kahjutuks teha. Seda saab edukalt teha, kui neil ei lasta esiteks mitte kunagi Eesti Vabariigis haridusministriks saada. Punamütsiklased tuleb aga suruda tugevamasse kontakti reaalsusega. On juba eesti soost noori, kes ei tunneta enam „tegi“ ja „on teinud“ vahet. Sellist katastroofi „loomulikuks muutuseks“ ma lugeda ei saa. Noored peavad hakkama uuesti kirjutama lukustatud saalides pikki kirjandeid ning lugema ilukirjandust. Parimaid raamatuid leiab raamatukogude makulatuurihunnikutest. Jõudu tööle!
Protsentarvutus ei jookse ka kunagi mööda külgi maha. Jätke meelde, et inimene, kes üritab teile seda õpetada, ei ole paha.
Sünges meeleheites, sest varsti pole mul enam kellegagi oma emakeelt rääkida.
Piret Kivi
12.04.2023 Anno Domini