Piret Kivi: “eestlased” rahvusest räägituna on Eestimaal kõige olulisem sõna üldse

Lapsepõlves meeldis mulle tohutult Remarque’i raamat „Arc de Triomphe“ (https://www.ester.ee/record=b1240182*est  vaadatud 30.07.2022). Raamatu peategelane on sümpaatne saksa tippkirurg, kes on sunnitud Saksamaalt põgenema, sest talle ei meeldi natsionaalsotsialistid. Valitsev režiim on põhjustanud talle ja tema perele suuri piinu ja kannatusi.

Kas sellest raamatust peaks kuidagi järelduma, et me ei tohi enam Teisest maailmasõjast rääkides kasutada sõna sakslased? Tohime ikka ja lausa peame. Selline on sõdade puhul vana komme ja traditsioon. Igas ühiskonnas ja iga rahvuse seas on teisitimõtlejaid. Nende olemasolu ei muuda aga kuidagi sõdade ja lahingute kirjeldusi. Ründavad ja kaitsevad endiselt sakslased. Ka siis, kui mõned sakslased ründavate ja kaitsvate sakslastega ei nõustu.

Teine ilmasõda on Eestis kuum kardulas. Vastik on lugeda Sinimägede käsitlusi, kus puudub sõna venelased (https://www.postimees.ee/7574844/galerii-eesti-kaitselahingute-78-aastapaevale-puhendatud-malestuspaev-sinimae-alevikus vaadatud 30.07.2022). Sõna sakslased on kusjuures olemas! Sakslased võitlevad sellises uuskäsitluses mitte venelaste, vaid punaarmee vastu.

Minu jaoks pisut must huumor, sest loen ka läänepoolsemaid ajalookirjeldusi. Nendes on sageli juttu natsidest (!) ja venelastest. Kui palju seal Saksamaal relvajõududes neid va natsionaalsotsialiste oligi? Wehrmachti ohvitserid ei tohtinudki ju parteisse astuda! Aadu muutis vist vahetult enne sõja lõppu selle seaduse ära, aga siis oli juba liiga hilja. Meie peavoolu meelest võitlesid sakslased ja punaarmee. Liigume lääne suunas ja võitlema hakkavad järsku natsid ja venelased.

Mida järeldame? Eestis on tabusõna venelased ning selle sõna asemel peab kasutama eufemisme. Vastavalt olukorrale räägime siis punaarmeest või venekeelsetest inimestest või… Liigume lääne suunas ja tabusõna on sakslased. Liiga paljudest neist on saanud postuumselt natsid. Kas inimest tohib pärast tema surma mingisse erakonda või ideoloogilisse raami suruda?

Loomulikult ei kasuta Postimehe Sinimägede artikkel kordagi sõna eestlased. Aga eestlaste ja eestluse jaoks Sinimäed ju vajalikud olidki!!! Miks me muidu võõras mundris sinna läksime?

ERR omakorda tegeleb poliitplatonismiga, sest trükivalgust on saanud huvitav väide, et „kodumaa eest võideldes pole oluline rahvus, vaid idee.“ (https://www.err.ee/1608671449/ida-virumaal-meenutati-sinimagede-kaitselahinguid  vaadatud 30.07.2022). Millise ideega (!) on tegemist? Kuidas on see salapärane idee, mida meile keeldutakse täpsemini kirjeldamast, lahutatud rahvusest? Miks on see idee lahutatud rahvusest? Kas ilma eestlasteta oleks üldse olemas maad nimega Eesti? Ei oleks. Oleks vaid hingetu territoorium, kus elutseb hall biomass. Hingav liha. Millest ERR räägib? Eesti Vabariigi eesmärk on ju preambulas kirjas. Kuidas saab olemas olla veel mingi muu idee?

Eestlane on Eestis ebamugavust tekitav sõna, mida näeb heal juhul totakate artiklite pealkirjades, à la eestlane tegi mõttetut nipet-näpet. Nagu vits vette on kadunud ka eesti sportlased. Nüüd on ka eesti soost sportlased ainult Eesti sportlased. Lugesin hiljuti Kaia Kanepi mälestusteraamatut (https://www.ester.ee/record=b4766214*est  vaadatud 30.07.2022). Tegemist oli õuduskirjandusega. Kõige suurema hirmusööstu tekitas olukord, kus tennisemängija (kes oli eesti sportlane!) pidi end ise vigaseks taguma, sest Nõukogude Liit ei tahtnud, et ta mängiks Lõuna-Aafrika vastu. Turniirist sai aga ilma karistuseta loobuda ainult tervislikel põhjustel. Tervislikud põhjused pidid olema ehtsad. Kas paratamatusest, sunniviisil või ka vabatahtlikult teisi riike esindavad eestlased ei ole siis eesti sportlased? On ikka. Nad peavad alati olema osa meie spordiajaloost. Seega on ka tänapäeval vajalik rääkida eesti sportlastest. Sest ainult nii saavad kõik eesti sportlased (riikide tõusust ja langusest sõltumata) olla üheskoos. See on oluline.

Rahvuse, kultuuri ja keele paigutamine eraldatud kastidesse on julm. Tegemist ei ole ju tellistega. Pigem on tegemist supiga, mis on suuresti vedelik, kuid kus on ka porganditükke. Neid „porganditükke“ kasutab kurjasti ära nn. peavool. Suppi raiuda hästi ei saa. Ainult külmutatud suppi saab. Aga selline supp pole normaalse inimese jaoks ei maitsev ega ka mitte söödav.

Rahvus oleks nagu aatomienergia. Aeglane assimilatsioon annab energiat. Katse assimilatsiooni kiirendada toob kaasa plahvatuse ja palju kannatusi.

Mina olen eestlane. Kui keegi soovib mind kutsuda eestikeelseks inimeseks või väidab, et muu emakeelega isikud saavad olla eestlased, siis teen ma oma järeldused. Need järeldused ei ole väitja vaatevinklist meeldivad. Rahvust ise valida ei saa. Statistikaamet minuga selles suhtes nõus ei ole. Seega ma seda asutust usaldada ei saa. Sest mis saaks, kui ajaksin hommepäev kokku tuhat eestlast ning me paneksime end samal päeval kirja kui neenetsid. Rahvus on vaba jne. Kas siis saaks tõsikindlalt väita, et järsku on tekkinud juurde tervelt tuhat neenetsit? Kas saaks teha teadusliku (!) järelduse, mis põhineb tõsiteaduslikul andmebaasil, et on toimunud neenetsite populatsiooniplahvatus? Äkki lausa nende uus rahvuslik ärkamine?

Meie kui tuhat Eestimaa neenetsit – alates lähitulevikust – ei oska neenetsi keelt ja ei kavatsegi seda õppida. Kuid isegi neenetsi keele kõrgtasemel oskus ei muudaks meid ju neenetsiteks. Väitku statistikud ja ideoloogid mida iganes. Kas ideoloogid hakkavad ütlema, et me oleme eestikeelsed neenetsid? Eesti emakeelega neenetsid? Eesti kodukeelega neenetsid? Muu õppekeelega koolis õppivad/õppinud neenetsid? Neenetsi inimesed? Neenetseestlased? Välisneenetsid? Eestineenetsid? Neenetsi identiteediga eestlased? Eesti juurtega neenetsid? Meie, see tähendab nende inimesed? Appi!

Miks seda hullust lubatakse? Kas demograafiline olukord on tõesti juba nii keeruline, et ainuke pääsetee tundub ümbersildistamine? Ainult et… see ei ole ju pääsetee. Lihtsalt hullumeelsuse ilming. Liumägi kuristikku.

Nõukogude okupatsiooni ajal oli propagandažanr, mis tekitas ükskõiksust ja põlgust ning mille üle irvati vabamas seltskonnas täiega. Räägin piltidest, postkaartidest, markidest ja plakatitest, kus valged, kollased ja mustad inimesed seisid käsikäes. Kõik tundusid hulpivat õndsuselainetel. Nagu narkolaksu mõju all. Sallivus on masside oopium?

Nõukogude päikesekiired viisid teistele tasanditele. Tänaseks on see jälk žanr aga võimsalt tagasi ning lisaks märksa HULLEMAS versioonis. Nõukogude okupatsiooni ajal säilitati rahvus. Vähemalt mõneks ajaks. Kirju ja sõbraliku seltskonna liikmed vennastusid (kas ka tegelikult?), aga neil olid üll oma rahvariided. Enam see kaugeltki nii ei ole (https://uueduudised.ee/uudis/eesti/uue-kultuuriministri-internatsionaalse-tausta-avas-taielikult-tema-tervitus-partneritele/ vaadatud 30.07.2022).

Aga äkki teeks hoopis parima ühisosa Euroopa Liidu ideoloogiast ja siinsest ideoloogiast ning räägiks Teise ilmasõja idarinde kontekstis rahulikult sakslastest ja venelastest? Ja ärge mitte kunagi unustage Sinimägedest rääkides ära sõna eestlased! Sinimäed ja eestlased on põimunud ühte. Eestlased on Sinimägede kontekstis üks õite oluline sõna. Eestlased on Eestimaal kõige olulisem sõna üldse. Peavoolu ajakirjanikud, kes seda sõna õilsates (!) kohtades kasutada ei taha, on enda ja oma kobrulehe kohta nii mõndagi teada andnud. Teen järeldused.

Raamatukogu prügihunnikust leidsin plekilise ja koltunud kapsa ehk Chestertoni raamatu „Isa Browni lugusid“ (https://www.ester.ee/record=b1050762*est  vaadatud 30.07.2022). Raamatule on kirjutanud järelsõna tõlkija Kersti Unt. Mida arvab tõlkija raamatu autori poliitiliste vaadete kohta? Tsiteerin: „Astuda välja buuride õiguste kaitseks tollasel imperialistlikult meelestatud Inglismaal, kus igasugust sõda eitavat patsifismigi peeti äärmiselt ebapatriootlikuks – see kõneleb kindlasti vaimsest sõltumatusest, kodanikujulgusest ja oskusest mitte lasta end mõjutada üldlevinud hoiakutest.“

Peas hakkas vormi võtma lause: „Astuda välja eestlaste õiguste kaitseks praeguses imperialistlikult meelestatud Euroopa Liidus…“

Elagu eestlased!

31.07.2022 Anno Domini

Piret Kivi