11.01.2023
Isamaa tahab hambutule keelseadusele ilusad proteesid panna, kuid eesti keelt see ikka ei kaitse. Pilt on illustratiivne.
Juhtusin vaatama suurepärast videoloengut Saksa okupatsiooni kohta Eestis (https://www.youtube.com/watch?v=Xr7e8djKV5o vaadatud 10.01.2023). Tööd on tehtud korralikult ning see loeng peaks olema koolides kohustuslik. Ainult üks asi ajas mind segadusse. Nimelt olevat tol ajal olnud seadus, mis ei lubanud avaldada vaenlaste leeri kirjanike loomingut. Loomulikult tehti ka erandeid, aga inglismannidest leidsid natsionude ees armu ainult Shakespeare ja Shaw.
Miks ma segadusse sattusin? Sest mul on raamaturiiulis Saksa okupatsiooni ajal trükitud kraami, mis on ju puhta ebaseaduslik! Üks „vaenlane“ teise järel. Mis toimub? Vastus on ülilihtne. Seadus on üks ja selle järgimine on kaks. Tuleb lihtsalt järeldada, et natsionaalsotsialistid seda seadust väga palju ei jõustanud.
Johannes Aavik sai Saksa okupatsiooni ajal Turgenevit tõlkida ja avaldada ning baltisakslane Siegfried von Vegesack pani Teise maailmasõja aja saksa keelde ümber Leskovi „Mtsenski maakonna leedi Macbethi“. Siiamaani saab neid trükke muretseda. Rikkuge tagasiulatuvalt seadust ja ostke Kolmandas Reichis avaldatud kirjandusteoseid!
Eestis tahab erakond nimega Isamaa keeleseadust karmistada. Praegu on meil keeleseadus, mis ei kehti. Tulevikus saab meil seega olema karmim keeleseadus, mis ka ei kehti?
Aga loeme natuke koos praegust keeleseadust ja mõtiskleme selle üle (https://www.riigiteataja.ee/akt/116062020005?leiaKehtiv vaadatud 10.01.2023).
Seadus algab nagu kord ja kohus oma eesmärgiga, milleks on „arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades.“ (paragrahv 1)
Vaimustav eesmärk. Käin sellega igati ühte jalga. Riik on kahjuks võtnud vabalt. Vist ületatakse silda? Millal saab sild otsa? Kas siis kõnnitakse edasi ühte jalga või tuleb käsk: „Rivitult!“ ning joostakse aasadele muru talluma?
Paragrahvis 3 on kirjas: „Võõrkeelte toetamise meetmed ei tohi kahjustada eesti keelt.“ Pea hakkab siinkohal juba natuke sügelema. Tuleb kratsida. Kratsitud. Jätkan.
„Vähemusrahvusest isik käesoleva seaduse tähenduses on Eesti kodanik, kes omab kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga ning erineb eestlastest keele poolest.“ (paragrahv 5, alapunkt 3).
Paragrahv tundub eiravat Genfi konventsiooni, kus okupante ja koloniste vähemusrahvusena ei käsitleta. Samas pole aga isegi selles seadusefragmendis kaugeltki kõik (!) Eestis elavad mitteeestlased vähemusrahvuse staatuses. See on väga oluline punkt, millest võiks edaspidi joonduda ka meie peavool. Oleks igati seaduslik.
„Riigiasutusel ja kohaliku omavalitsuse asutusel ning nende ametnikul ja töötajal on õigus kasutada välissuhtluses mõlemale poolele sobivat keelt.“ (paragrahv 13)
Tervemõistuslik ja õige.
„Eesti keele oskuse nõudeid ei kohaldata isikule, kes töötab Eestis tähtajaliselt väliseksperdi või välisspetsialistina. Välisõppejõule ja välisteadustöötajale ei kohaldata eesti keele oskuse nõudeid, kui ta on Eestis töötanud vähem kui viis aastat.“ (paragrahv 23, alalõik 5)
Kui see alalõik kehtib, siis olen mina helesinine boamadu nimega Nipitiri von Siug. Olen puutunud päris palju kokku välistegelastega, kes on Eestis töötanud rohkem (!) kui viis aastat, kes õpetavad ülikoolides ning kellega ei ole võimalik eesti keeles suhelda. Eeldan, et keeleametile on antud käsk teeselda, et nad seda ei tea, sest on ilmvõimatu, et nad päriselt ka ei adu, mis siin tegelikult toimub.
Keeleõppe „viisaastak“ ei ole aga zen-muinasjutt. Zen-muinaslugudes lajatab õpetaja õpilasele kämblaga vastu vahtimist ja õpilane jõuab kohe nirvaanasse. Keeleõpe on protsess. See tähendab, et juba aasta, kaks aastat, kolm aastat, neli aastat Eestis elanud välisasjapulgaga peab olema võimalik suhelda mingil tasemel eesti keeles. Jah, nirvaanasse jõuab ta viie aasta möödumisel (kuigi pole üldse keelatud jõuda ka varem), aga enne saab temaga juba eesti keeles suhelda. Ta teeb vigu, kokutab, ei suuda kohe liitlauseid moodustada, aga protsess on käimas. Sedavõrd, et neli aastat siinelanu peab lihtsalt oma oskusi viimase aasta jooksul pisut lihvima. Ning seejärel võtma istet lootostroonil. Vabandust, rukkilillejäril.
Paragrahv 26 on meeliülendav. Seal on muuhulgas kirjas:
„(2) Kodakondsuse taotleja eesti keele eksami ja eesti keele tasemeeksami ühitamise tingimused kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
(3) Eesti keele tasemeeksamit ei pea sooritama isik, kes on omandanud eesti keeles põhihariduse, keskhariduse või kõrghariduse. [RT I, 02.07.2013, 1 – jõust. 01.09.2013]
(4) Haridus loetakse omandatuks eesti keeles, kui vähemalt 60 protsenti õppetööst toimus eesti keeles.“
Olen kokku puutunud inimestega, kes on õppinud 60 protsenti eesti keeles ja kes eesti keelt ei oska. Kuidas peaksin seda olukorda kommenteerima?
„Kui riiklikku või haldusjärelevalvet tegeval ametiisikul (edaspidi keeleametnik) on riikliku või haldusjärelevalve käigus tekkinud põhjendatud kahtlus, et kontrollitava isiku keeleoskus ei vasta õigusaktides talle kehtestatud keeleoskustaseme nõuetele, saadetakse isik keeleametniku ettekirjutusega tasemeeksamile. [RT I, 13.03.2014, 4 – jõust. 01.07.2014]” (paragrahv 28, alalõik 1)
Esmapilgul tundub hea, aga kuskil pole midagi kirjas selle isiku vallandamise kohta. Ehk siis, keeleametnik läheb kontrollima. Pärast minu viimast kaebust võttis see muide aega ca 2 kuud. Kaebuse ja kontrollimise vaheajal töötab keelepuudeline isik edasi. Samuti jätkab ta töötamist PÄRAST kontrolli. Jätkan lugemist.
„…teha tööandjale ettepanek lõpetada töötajaga tööleping või teha avaliku teenistuja ametisse nimetamise õigust omavale isikule ettepanek vabastada avalik teenistuja ametikohalt, kui töötaja või avalik teenistuja ei oska eesti keelt nõutaval tasemel;“ (paragrahv 31, alalõik 2)
Ma tegin sõbrale ettepaneku kohtuda pargis puu all. Sõber keeldus. Ta on mu sõber edasi. Homme teeb sõber mulle ettepaneku midagi vahvat koos ette võtta. Ma ütlen talle ära. Sõprus jätkub. Aga hea, et me teeme ettepanekuid. Nii õigustame oma eksistentsi Eesti Vabariigis.
Lühike kokkuvõte. Meil on hambutu keeleseadus, mis eriti ei kehti. Nüüd paneb Isamaa keeleseadusele suhu logisevad proteesid, mis .eeldatavalt pudenevad kohe klaasi öökapikesel. Hommikul on põrand märg, sest klaas on kukkunud kildudeks. Eestlane astub killud jalga. Rotid on aga tirinud rasket raha maksnud portselankikud oma minimalistlikusse pessa.. Leiate nad kapsaraua kõrvalt. Rotimamma au ja uhkus. Ärge keelduge tema ettepanekust neid kaema minna.
Minu naiivne, aga siiras küsimus: „Kuidas oleks võimalik saavutada keeleseadus, mis kehtib?”
Kes suudab mu küsimusele anda vastuse? Erakond nimega Isamaa? Keegi teine?
Hiljuti lahkus meie seast emeriitpaavst. Enne lahkumist oli paavst aastaid pensionil. Pensionileminekust teatas ta nagu Vatikani kord nõuab. Ladina keeles. Ajakirjanikud kuulasid tülpinult eksootilisi häälitsusi. Nad teadsid, et keegi eriti enam ladina keelest aru ei saa. Hetke pärast oli oodata tõlkeid. Ainult üks ajakirjanik ehmatas. Tema sai aru ja teatas enne tõlkeid oma ajalehele pommuudise. Sellest sündmusest jahuti välismeedias palju. On ju äärmiselt veider, kui keegi saab päriselt aru selle riigi ametlikust keelest, kus ta elab. Mina tunnen sellele stseenile mõeldes valu. Praegused „arengud“ Eestis viivad ju meid sarnasesse või samasse kohta.
Kas ma võitlen alati? Ei. Süsteem on juba niivõrd katkine vaas, et ta surub kõiki oma teravate savikildude vahele. Ka mind kriimustatakse verele. Ka mina olen aeg-ajalt sunnitud väljaspool oma eraelu kasutama Eesti püsielanikega (!) võõrkeeli, kuigi see on väga väär. Siiski, üritan natuke edasi võidelda. Põhiline jõud peab aga minema süsteemi muutmisele. Keeleseadus peab hakkama päriselt kehtima. Alustuseks see va präägane. Seejärel Isamaa krehvtisem versioon. Niisama pole aga vaja tsirkust teha.
Oli kord seitsme maa ja mere taga seadus. Kõik pidid tegema süüa. Kõikjal vedeles aga tohutult palju maitsvat valmistoitu. Valmistoitu jagasid lossides lossikokad ning turuplatsidel suurtest kateldest agulinõiad. Ise tegid süüa ainult need, kellele haldjad olid öelnud, et nii on hea. Süüa tegid ise ka vaimuhaiged, kes olid saabunud kaugetelt maadelt ning unistasid ülekõige haldjatega kohtumisest. Vaimuhaigete suurima vara moodustasid malmpott ja plokknoot. Plokknoot oli täis sirgeldatud jooniseid ning keemia- ja füüsikaalaseid uurimusi. Nõnda valmis vaimuhaigete toit täpselt õigel temperatuuril, õige nurga all, õigel ajal, õige maitsega, õigest toorainest. Roog oli nii hõrk, et vaimuhaiged olid rõõmsad ning lõid tantsu.
Nende rõõmus tants jäi silma seadusemeistritele. Nad haarasid vaimuhaigetel natist ning lohistasid nad telestuudiosse. Telestuudios paisati vaimuhaiged halastamatult sohvale. Sohva vastas oli diivan. Diivanil istus ilusas kleidis nümf. Nümf naeratas kõrvuni, aga ta silmad olid tühjad ja kurvad. Pärast nümfi ja vaimuhaigete vestlust ja kooskokkamist said televaatajad teada, et seadus on seitsme maa ja mere taga au ees, sest vaimuhaiged kaugelt maalt teevad süüa nagu seadus käsib. Valmistoidu müüginumbrid aga paisuvad ja paisuvad ja paisuvad. Sellest aga nümf oma diivanil ei kõnele. Ärgake üles!
Jõustatud keeleseadust ja eestikeelset Eestit oodates. Kas eestikeelne Eesti saabub pärast valimisi?
Piret Kivi
11.01.2023 Anno Domini