24.07.2023
Kurikuulus Juhan Smuuli bareljeef.
Tallinna kaevetööde käigus sirutus ühel hetkel mudast välja puhtast kullast käsi. „Vaaaaaasjaidiisjudaa!“ röökis topless bljätt-inimene kaastöölisele. Ta soovis südamest, et kolleeg Vasja tuleks kohe appi. Vasja viskas oma koni kus seda ja teist, lähetas vastu maad süljeläraka ning loivas lähemale. Koos tõmbasid kaks vene ämmaisandat maapõue üsast puhtast kullast kuju. Kui pingutus sai läbi, ladusid putinistlikud ratsanikud ritta vängeid matte ja jopptvajumatte.
Aeg oli aga veel varajane. Bljätt-inimeste valjud hõiked äratasid üles kõik ümbruskonna kortermajade elanikud. Peagi lugesid Unemati rüpest kistud unised valgekraed peavoolu portaalidest, et leitud oli puhtast kullast Adolf Hitleri kuju. Polevat teine isegi mitte seest õõnes. Adolf olla karmi näoga, kuid tervitavat rahvast. Teadagi millise viipega.
Otsemaid teatasid kommentaariumis nii mitmedki eestlased, et Adolf Hitleri kuju tuleb minema viia. Ta ei saa leiupaika jääda, sest Adolf ei olnud hea inimene. Algas elav arutelu. Arutelu elavnes veelgi, kui tuli välja, et kuju autor oli eesti soost meister. Tekkis laias laastus kaks leeri. Esimene leer väitis, et Adolf oli paha ja seetõttu ei saa tema kuju Tallinnas olla. Teine leer väitis, et Adolfi kuju on ajalugu ja kunst. Eesti ajalugu ja eesti kunst. „Me ei võitle kujudega!“ teatasid teise leeri juhid. Suure Juhi kuju seisis aga edasi kraavi veerel. Kaugusest piidlesid teda ärevalt linnaelanikud.
Vaidlus ei viinud kuhugi. Möödusid kuud. Kuudest said aastad. Kraav oli juba ammu kinni aetud. Ent Adolf oli ikka veel seal, kust ta oli leitud. Vahepeal kadus tal küll ära üks sõrmeots. Seepeale paigaldati kuju ümber videovalve. Nördinud kodanike rahustamiseks ning hirmude ja pingete maandamiseks lisati kujule mingil hetkel ka QR-kood, mille abil oli võimalik tutvuda Adolfi süngemate tegudega.
20. aprilli hommikul kell viis heiskasid kaks tundmatut isikut Adolfi kõrvale Kolmanda Reichi lipu. Lipp lehvis seal mitu tundi. Kuni võeti maha.
Ärkasin üles. Milline jabur unenägu. Aga mida teha, kui lähiminevikus eesti rahva vastu süngeid tegusid teinud isikul on Tallinna linnas bareljeef ning selle mahavõtmist käsitletakse kui tühistamist? Vaadake, Adolf Hitleri kirjutatud raamatut on võimalik lugeda. Mul on nt kodus Jorh Aadniel Kiire tõlge. Väga ilusas eesti keeles kusjuures. Lausa lust lugeda. Tundub, et praegusel sõgedal ajal saame ilusat emakeelt kogeda Adolf Hitleri raamatus, aga mitte näiteks rahvusülikoolis. Kas mulle meeldiks, kui Eestis oleks Adolf Hitleri bareljeef? Puhtast kullast kujust rääkimata! Ei. Ei. Ja ei! Kui keegi paigaldab Eestisse Adolf Hitleri bareljeefi ning ajaloo- ja kunstilembelised isikud keelduvad seda eemaldamast, siis tuleb sinna 20. aprilli koidikul minna koos teadagi millise lipuga. Ka see lipp on ajalugu!
Vaimuhaiglas on trollimine vägivallatu vastupanu liik. Raskete haigete palatis tihti ainuke vägivallatu vastupanu liik, mis on õnnetukestele kerjakaussi jäetud.
Roberto Saviano kirjutab oma raamatus „Nullnullnull“ kartellionude elust. Raamatus on palju jõhkraid, aga ka põnevaid fakte. Nimelt on kartellionud korraga pahad onud ja head onud. Neil kõigil on lisaks kokaiini hulgimüügile ka täiesti seaduslikke ärisid. Nad on sellised ausad ärimehed, kelle äridel läheb ka siis hästi, kui maailmas möllab majanduskriis. Rahavoogude puuduse all nad ei kannata. On riike, kus kartellionud imbuvad edukalt sisse kohalikku kogukonda. Kui nad tegutsevad konservatiivses piirkonnas, siis kammivad kartellionud pea ära ja panevad selga ülikonna. Kui satuvad progressiivide sekka, on riietus ja käitumine teine. Kui Eestis satuks ohtlik kartellionu Kalamaja hipsterite sekka, ei kõhkleks see olevus endal juukseid roheliseks värvimast. Võrumaal näeks aga sama kartellionu välja hoopis teistsugune. Tõsisem ja turskem.
Lühidalt öeldes, kogukonda imbunud kartellionul puudub maailmavaade. Ta on kest. Näitleja. Valmis kuuluma ükskõik millisesse parteisse. Kartellionusid huvitavad nimelt ainult raha ja võim. Kah maailmavaade. Viib otsejoones põrgusse. Eestis on poliitikuid, kes on vahetanud parteisid liiga järsult. Normaalse inimese maailmavaade nii järsku muutuda ei saa. Mõtlen kasvõi iseenda maailmavaatele kakskümmend aastat tagasi ja nüüd. Eestis on aga poliitikuid, kelle jaoks tundub poliitika olevat ärimudel. Väga perversne ärimudel, sest nad hävitavad lihtinimeste vaimset tervist. Nende püüdlused neile endile elu ja surma küsimus ei ole. Pelgalt teatrietendus, kus ühel päeval võib vabalt olla Tuhkatriinu ja teisel kuri võõrasõde.
Sellises kurnavas olukorras on mul hea meel, et oma kahe viimase riikliku kodanikukohuse täitmise ajal valisin Jaak Valge poolt. Kui ma oleksin inglane, siis võiksin talle pidevalt kirjutada ning ta peaks mu probleeme lahendama. Eestis pole aga vist kombeks oma saadikule kirjutada? Igatahes tegi tema muhe vastupanu nõdrameelsele kurjusele mul tuju heaks. Kui Eestis on jõude, kes peavad Smuuli bareljeefi igati paslikuks, siis on ühiskonnas midagi väga viltu. Kui sellised jõud domineerivad, siis jääb teistel üle kõrvad pea alla panna või trollida. Minu saadikul on iga kell minu antud mandaat trollida! Tolkieni „Kääbiku“ ladinakeelses variandis on troll „trollum“ ehk neutrumis (ei kummastki soost). Trollid on seega moodsad ja sooülesed. Nad sobituvad meie hullumajja nagu valatult. Ajaloolised lipud karvasesse käppa ja trollimaie! Meie käime tipp-tipp-tipp. Igaühel käes on lipp.
Kui Eestisse paigaldatakse Hitleri ausammas ning seda keeldutakse kultuurilistel ja ajaloolistel põhjustel eemaldamast, siis tahan loota, et kellelgi meist jätkub meelekindlust heisata 20. aprilli hommikul Juhi ausamba kõrvale Kolmanda Reichi lipp. Kui poete ajaloo seelikusaba taha ning ripute kultuuri põllepaelte küljes, siis kummutage oma peedipudel uljalt põhjani! Ka veinipära on ajalugu ja kultuur. Elagu ajalugu ja kultuur!
Piret Kivi
24.07.2023 Anno Domini