Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Piret Kivi: kas eesti lapsevanemal on õigus otsustada oma lapse hariduse üle?

-
14.09.2020
Pilt on illustratiivne.
© Uued Uudised

“Viimasel ajal on palju räägitud seksuaalkasvatusest, mida riigi mandipüti manu saanud entusiastide arvates peaks riik võimaldama juba lasteaias või isegi alates sünnist. Tegemist on päris õudse teemaga. Õud on aga Eesti Vabariigis kahjuks laiapõhjalisem ning on ajanud oma kombitsad ka muudesse sfääridesse.

Teema taandub minu meelest huvitavale küsimusele: „Kes kasvatab last? Riik või äkki – ja siinkohal ei soovi ma kedagi šokeerida – lapse vanemad?“ Siit tekivad ka kohe järgmised küsimused: „Mis saab siis, kui eesti lapsevanemate ja riigi väärtushinnangud ei ühti? Kas tohib tekkida olukord, kus lapsevanem peab hiljem kodus oma last ümber õpetama, sest riigi pakutud info tekitab talle hinge suure ebakõla? Kas loomuliku ja pikaajalise arengu käigus tekkinud väärtused ei peaks olema märgatavalt väärtuslikumad kui teistest riikidest hoogtöö korras kiiruga imporditud erutavad elustiilid?“

Suhtlesin hiljuti lapsevanemaga, kes ei ole nõus, et tema lapse eestikeelses mänguringis rõkkab vene keel. Mure on igati mõistetav, sest lapsevanemal on õigus selliseid asju otsustada. Kui vanem soovib eestikeelset mänguringi, siis ei tohiks selline soov olla Eesti Vabariigis, kus eesti keel on teatavasti ainuke riigikeel, sugugi ehmatav. Hämmastas mänguringi vastus. Vanemale vastati, et tema lapsega räägib kasvataja eesti keeles ning vene keel lapse ümber õpetab sallivust ja avardab silmaringi. Sellise vastuse peale ei tea, kas hakata pead vastu seina taguma või esialgu lihtsalt juukseid peast katkuma. Tegemist on ju olukorraga, kus keegi teine võtab endale lambist õiguse õpetada lapsevanemale, kuidas ja millises keskkonnas ta peab oma last kasvatama. Pärast esitab see keegi teine veel külma kõhuga lapsevanemale arve. Eestikeelses mänguringis käimise eest.

Mul oli lasteaias väga hea sõber, kes oli venelane. Me tantsisime pidudel alati koos. Mõni ameeriklane ütleks võib-olla, et ta oli mu poisssõber. Oli ta nüüd, kes ta oli, aga ta oli ka Nõukogude armee ohvitseri poeg. Tundub, et Coco Chanel ja mina olime mõlemad kollaborandid ja reeturid. Mida ma saan enda kaitseks öelda? Ma olin neli kuni kuus aastat vana ja ei saanud sõnadest ‘kollaborant’ ja ‘reetur’ väga hästi aru. Palun end seega kuulutada süüdimatuks ja poliitiliselt küündimatuks mudilaseks. Vannun pühalikult, et pärast lasteaeda ei ole ma enam okupatsiooniarmee ohvitseride ega nende pereliikmetega tantsinud. Samuti ei kavatse ma selliste jälkustega tegeleda tulevikus. Andke mulle mu minevik andeks! Loodan väga, et minu kiilaks ajamine ei ole enam vajalik. Kui on, siis loomulikult allun sellele karistusele vastuvaidlematult, sest korralikud tütarlapsed okupantidega ei tantsi. Kui tantsivad, siis peavad neist saama mõneks ajaks kiilakad. Nõnda näeb ette prantsuse sõjaetikett.

Mainin aga kohe ära, et mingit venekeelset keskkonda mu (poiss)sõber lasteaeda ei tekitanud. Ta suhtles meiega alati eesti keeles. Ma ei saanud kaua aega aru, miks pani okupatsiooniarmee ohvitser oma poja eesti lasteaeda. Aastaid hiljem lugesin aga Vercors’i „Mere vaikust“ (eesti keeles avaldatud 1958. aastal kirjastuses „Loomingu Raamatukogu“). Tegevus toimub Teise maailmasõja ajal okupeeritud Prantsusmaal. Saksa ohvitser on sunnitud olema okupatsiooniarmee ohvitser. Ta ei taha seda olla, aga valikut nagu eriti ei ole. Võib-olla oli minu (poiss)sõbra isa nagu Vercors’i Werner von Ebrennac? Võib-olla ei olnud tal valikut? Võib-olla andis ta oma poja alistatud vaenlase kätte, et midagi nagu meile kompamisi teada anda? Võib-olla seda, et nende perekonnas oldi oldud ka enne sõjaväes? Näiteks siis, kui riiki valitses keiser.

Elementaarne keeleline hügieen tähendab seda, et kui kuskil on eestikeelne keskkond, siis seal on eestikeelne keskkond. Punkt. Ei saa olla nii, et eestikeelses keskkonnas rõkkab järsku endiste okupantide emakeel. Ma olen siiani suures vaimses segaduses ja ei saa üldse aru, miks oli nii, et okupatsiooniarmee ohvitser näitas Eesti ja eestlaste vastu üles suuremat inimlikkust kui need vene vanemad, kes saadavad oma lapsukesi eesti lasteaedadesse vene keeles lõugama? See müsteerium jääb vast igaveseks müsteeriumiks? Või on ohvitser lihtsalt ohvitser ja Vasja vabrikust lihtsalt Vasja vabrikust. Arengutaseme erinevus või nii.

Kui palju on tänapäeva Eestis eestikeelseid keskkondi, mis seda tegelikult ei ole? Millegipärast eeldan, et nn vene keskkoolides ei toimu tegelikult 60 protsenti õpet eesti keeles. Sest kui toimuks, siis ei oleks mitte ühelgi venelasel, kes on Eestis keskkooli lõpetanud, ülikoolis mitte ühtegi keelelist pingeolukorda. Lihtsalt ei oleks ja kõik. 60 protsenti tegelikku õpet eesti keeles välistab probleemid juba eos. Ometi kogen ülikoolis midagi muud.

Riik võiks nende va seksiteemadega natuke ennast koomale tõmmata (loe: palju ennast koomale tõmmata) ning tegeleda eestikeelse keskkonna tagamisega mitte ainult paberil, vaid ka tegelikkuses. Kui ei oska, siis tuleb konsulteerida okupatsiooniarmee ohvitseridega. Või vähemalt selle okupatsiooniarmee ohvitseriga, kes minu keskkonda venekeelseks ei muutnud. Jah, kui teid häirib eestikeelset keskkonda vägistav vene keel, siis kontakteeruge minu „äiapapaga“.

Elu on selgelt eksistents hullumaja palatis. Sest ainult hullumaja palatis on okupatsiooniarmee ohvitserid head ja tsiviilelanikud pahad.”

13.09.2020 Anno Domini

Piret Kivi